Joodik ja Jumal

Käisin Rakvere kirikus. Kontserdil. Esinesid Riho Sibul ja Rein Rannap ja superstaari Birgit. Iseenesest mitte midagi erilist, ei pugenud hinge need Rannapi kiiruga tehtud uued lood. Aga üks seik oli jälle, mis pani mõtlema.

Kui kätte jõudis viimane lugu, milleks oli mõistagi „Püha öö“, katsus keegi kiriku ukse linki, tahtis sisse tulla. „Tss“, sosistas talle piletimüüja viisakalt ja juhtis tähelepanu sellele, et kohe-kohe lõpeb kontsert, siis saab sisse.

Inimene muutus kärsituks ja ikka kolistas ukse kallal. Isegi üliimplussiivse Rannapi instseneeringus vaikne „Püha öö“ oli karuse Riho Sibula ettekandes jõudnud iseäranis vaikse kohani. Ukse taga olev kodanik tõstis aina häält, räuskamiseni välja. Tagumistes ridades olevad inimesed hakkasid nihelema, vaatasid mõistmatult üksteisele otsa, mõni lahkus kontserdilt.

Ukse taga olnud pilves kolmekümnendates aastates mees õiendas ikka edasi, et miks teda kirikusse ei lasta, et lugegu Piiblit, kirik peab kõigile avatud olema!

Lahkuvad inimesed pahandasid temaga. Mees võttis sellest julgust veel juurdegi.

„Isa, lähme ära,“ nuuksus nööri otsas kelku hoidnud poiss, kellel oli halb ja häbi. Oli lumine jõulureede õhtu.

Kunagiste õpetajate märkamatu kohalolek

Minu hea kolleeg, hariduskülgede toimetaja Kadri, pakkus toimetuses välja huvitava võimaluse kirjutada oma õpetajatest või õpetajast, kes meid enim mõjutanud on.

Viskasin kohe hooga pintsaku seljast ja kummardusin entusiastlikult arvutiklaviatuuri kohale, kuid ... mitte midagi ei tulnud kirjatükist välja.

Proovisin veel järgmisel päeval ja ülejärgmisel, kuid kõik mälestused sähvisid risti-rästi ja segasid üksteist: sain juba ühel sabast kinni, kui see kohe kõrvale põikles; võtsin teise kahe käega haardesse, ja putku pani seegi.

Kõigil on oma osa

Langesin lausa ahastusse - kuidas saab üks selline lihtne ülesanne ühele kirjamehele (nagu ma arvan end olevat) nii purematuks pähkliks kujuneda, kuidas seda mälestustepagasit kooliajast pole ometi võimalik hoomata, kuidas küll mitte ükski neist paljudest episoodidest esile ei kerki?

Ei tahaks ju uskuda, et ma oma häid, armsaid, kenasid, lahkeid ja veidi rangemaid õpetajaid ei märganud, saati seda, et nostalgilisse koolipõlve ulatuv mälu oleks kadunud.

Olles sellest mõnetisest paanikast tekkinud ärevusest pisut maha rahunenud, adusin viimaks, et ilmselt on minu arvukad õpetajad olnud ühtlaselt tugevad isiksused, kes kõik üsna võrdselt oma jälje jätnud.

Nõnda kujuneb sellest justkui suur pedagoogidest mosaiikportree, mis minu kodukoolist Rakvere gümnaasiumist silme ette kerkib. Iga detail, mis seostub ühega, juhib teiseni ja sealt omakorda edasi.

Mõistagi ei saa kõike ka kandikul teie ette tuua, head lugejad, sest mõndagi peab jääma õpetaja-õpilase või klassi ja klassijuhataja vahele. Isegi igavesest ajast igavesti. Aga üht-teist siiski.

Ütlen ausalt - ma ei tea, kes, kui palju ja kuidas mind täpselt on mõjutanud. Kui õpetajaga klassi ees vastamisi seisin, needsin mõnegi neist maa alla. Aastaid hiljem mõtlen kõigile suurima lugupidamise, austuse ja heldimusega.

Aga eks esimene õpetaja jääb alati meelde. Tema on see, kes esimesel koolipäeval su malbe naeratuse saatel klassi juhatab.

Sel tähtsal eluhetkel tunneb iga rüblik end peaaegu täiskasvanuna, kogu ümbritsev maailm jääb justkui poole väiksemaks, aga sinu õpetaja on ikkagi hoomamatustes kõrgustes, kuhu annab alt üles vaadata isegi siis, kui kikivarvastele tõused.

Minul oli ja jääb selliseks õpetajaks üdini heasüdamlik õpetaja Sobi.

Ranged ja lahked

Sugugi vähem tähtis ei olnud minu jaoks direktor Ervin Kukk. Ta oli täpselt selline, nagu üks direktor olema peab - sisendab aukartust, kuid samas kiirgab sõbralikkust. Välimuselt meenutas ta natuke tollast lembelaulikut Artur Rinnet, kuid alles pärast kooli sain aru, et koolipapale hädatarviliku range loomuse taga peitub ka südamlik pool.

Kui olin juba ajakirjanikuametis, oli mul väga meeldiv võimalus teha Ervin Kukega juubeliartikkel. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et andsin seda tehes endast 150 protsenti.

Kui Ervin Kukk meenutas mulle Artur Rinnet, siis füüsikaõpetaja Aimo Palm oli justkui õpetaja Laur. Tema härrasmehelikkus oli poistele suureks eeskujuks (muidugi neile, kes seda märgata oskasid).

Kuid viiuli asemel olid tema abivahenditeks igasugused vedruga, kuulidega, traatidega vidinad, millega muu hulgas Newtoni seadusi tõestada sai.

Kirjandus- ja keelehuvilisena mäletan muidugi selle valdkonna õpetajaid Milvi Kärdit ja Helja Kirberit. Küllap nad aimasid aeg-ajalt minus mingit potentsiaali, kuid mida sa ikka teed poisiga, kes lihtsalt keeldub olümpiaadile minemast või hakkab Jessenini kurba koeraluuletust lugedes nutma ...

Millist vatti pidi nägema kehalise kasvatuse õpetaja Kalju Pluutus pisut ülekaalulise, kuid ometi spordihuvilise nagamanniga, kes, hambad ristis, mõõtis staadionil kolmest kilomeetrist viimaseid meetreid veel siis, kui teised olid ammu koju läinud, kuid kes oli varmas kaasa lööma jalg- ja korvpalliplatsil.

Milline rõõm oli vihikukaaned Eesti trikoloori täis sodinud noorel saada põhjalikke vastuseid ajalooõpetajalt Heli Kirsilt, kes ajas eesti asja juba siis, kui vardas veel punalipud lehvisid.

Jah, tundub nii ülekohtune kirjutada ühest õpetajast, jättes teise nimetamata, kuidas ma vaatan otsa oma pedagoogidele, kes selles loos oma nime ei leia, kuid ometi minu elus suurt rolli mängisid või on lihtsalt muhedalt meelde jäänud.

Kogu see äratundmine ometi minuni jõudis. Ja nüüd, kui kõik kirjas, olen peale oma õpetajate tänulik ka kolleeg Kadrile, kes minus need mälestused äratas. Muidu oleks ju sumanud peadpidi ainult igapäevaaskeldustes edasi, mõtlemata, et ka siis saadab sind kunagiste õpetajate märkamatu kohalolek.

Leia kaks erinevust

Ühel päeval sai toimetus meili, kus kirjutati, et miks me ei kajasta Rakkes toime pandud enesetappu, et mees poos end vallamaja kuuse otsa üles ja hirmsasti tahaks teada, mis siis sellise sammu põhjustas.
Ei läinudki palju mööda, kui Õhtuleht võttis teema kenasti üles, eks ikka räägiti suitsiidi teinud mehe kunagisest avariist ja vallavanema väidetavast üleaisalöömisest kadunukese naisega. Miski ei leidnud kinnitust aga inimeste uudishimu sai siiski toidetud.
Seda ainult selles tabloidlehes, sest ülejäänud meedia üldjuhul enesetappe ei kajasta.
Samal ajal räägib kogu maailm ühest teisest enesetapust - kroonilist depessiooni põdevast Saksamaa jalgpallikoondise väravavahist Robert Enkest, kes rongi ette hüppas.
Mis on neil kahel mehel vahet? Üks on laiemalt kuulus ehk avaliku elu tegelane, teine mitte. Omaksed on mõlemal ja endalt võtsid elu mõlemad, aga... ühe matuseid näitavad aga mõjukamad telekanalid, teine maetakse piltlikult öeldes väljaspoole kirikuaeda...

"Reporteri" lehmatapp ületas igasugused piirid

Kanal 2 meelelahutuislik (rõhutan sõna "meelelahutuslik") uudistesaade "Reporter" sai hakkama järjekordse šedöövriga, kui täiesti ettehoiatamata näitas oma saates seda, kuidas päästeametnik jahipüssiga lehma maha laseb.
Tegu oli loomaga, kes oli autoõnnetusest segaduses ning vaatas oma suurte süütuite silmadega päästjale otsa. Too sihtis hoolikalt ja lasi lehmale rindu - loom kõikus veel tükk aega jalul ning tuigerdas eemale, kuni kraavi vajus.
Ja mitte üks kurat ei lõiganud seda võigast kaadrit välja.

Jah, Kanal 2 vabandas kohe pärast saadet laialisaadetud pressiteates avalikkuse ees:

«Kanal 2 vabandab televaatajate ja avalikkuse ees neljapäeva, 29. oktoobri uudistemagasinis «Reporter» eetris olnud kaadrite pärast, mis näitasid looma hukkamist. Saate kordustest on nimetatud videokaadrid eemaldatud. Vabandame ja kinnitame, et juhtunust on tehtud tõsised järeldused!»

Aga ma ei usu seda, sest see saade on kräpp, mis mängib inimese verejanul ainult selleks, et vaatajanumbreid tõsta.

Rõve, vastik ja ebaeetiline!

Võsalõikus Rakveres Kus siis veel?

"Võsa" on valimiseelses Rakveres kuum sõna. Näiteks korraldas Reformierakond läinud pühapäeval Vallimäe nõlvadel suurejoonelised võsakoristamise talgud. «Rakvere võsast vabaks,» on oravatega solidaarne ka sotside esinumber, abilinnapea Rannar Vassiljev.

See, praegu kohalike poliitikute meeli erutav sõnademäng sai alguse peaaegu aasta tagasi, kui novembris 2008 potsatas rakverlaste postkastidesse Keskerakonna ajalehe Rakvere Teataja esimene number. Selle esikaanel küsis skandaalne telereporter Peeter Võsa rasvase pealkirjaga: «Tahate, ma tulen teile linnapeaks?»

«Rakvere mulle meeldib. Siin on ordulinnus, kus on palju sõditud ja kus nüüd saab kultuuri teha,» kirjutas Võsa. Ta kiitis teatrit ja tarvast ning jätkas bravuurselt: «Kõik on kena, aga linnapea on teil liiga kauaks oma kohale pidama jäänud.»

Peibutuspart konnatiigis

Selline otsekohesus tekitas rakverlastes esialgu hämmeldust. Poesabas ja kõrtsinurgas sosistati linnapeahakatise varasematest seiklustest politseiga. Osa inimesi lubas kohe Rakverest välja kolida. Isegi Keskerakonna kohalikud liikmed ise vangutasid pead ega osanud musta ega valget arvata. Pigem võeti kogu seda asja Võsapetsi järjekordse eksperimendina.

Rakvere linnapea Andres Jaadla ennustas, et eks Peeter Võsa tekitab siin elevust, kuid kandidaadi tõsiseltvõetavust ta kommenteerima ei soostunud.

Aga Keskerakonnal oli plaan kindel – ta viskas televaatajate hulgas ülipopulaarse, kuid intrigeeriva peibutuspardi Rakvere konnatiiki ja jäi reageeringuid ootama. Aega oli ju veel küll. Ja elevus tekkiski, ehkki tõsist vastast Võsas ei nähtud. Võsa ise raius, et tema oma valijatega mingeid eksperimente ei korralda ning kandideerimine on tõsine soov.

Skandaalse linnapeakandidaadi «Võsareporteri» kirjadega autot võis aga Rakvere rahulikel tänavatel üha sagedamini veeremas näha. Loomulikult kirjutas Ida-Virumaalt pärit, kuid Tallinnas elav mees end peatselt Rakveresse sisse ja mõne aja pärast valiti ta Keskerakonna Rakvere osakonna esimeheks.

Umbes kuu aja eest võttis ta Keskerakonna piirkonna koosolekul teravalt kritiseerida praeguseid linnajuhte, andes sel moel valimisvõitlusele avapaugu. Oma osa said nii linnapea Andres Jaadla kui ka volikogu esimees Mihkel Juhkami. Mõni nädal hiljem kuulutas Keskerakond Peeter Võsa ametlikult linnapeakandidaadiks.

Laupäeva öösiti kohtub Võsapets oma valijatega kohalikus populaarseimas kõrtsis, kus teda ümbritsevat nokastanud austajad, reedeti tiirutab ta oma fännide saatel rattaga linna peal.

Aga esmaspäeviti näeb teda endiselt televiisoris soppa urgitsemas. Aktiivsele valimisperioodile vaatamata.

Crazy city väärilised

Et kunagine kreisilinn Rakvere on endale võtnud nn crazy city kuvandi, siis peaks Peeter Võsa sellise mainega üsna hästi passima. Häda on aga selles, et Keskerakond on end linna võimupiruka juurest viimasel kahel korral nurka mänginud – lihtsalt mitte keegi pole soovinud nendega koalitsiooni moodustada, kuigi see võimalus on olnud üsna lähedal.

Eelmistel valimistel oli potentsiaalsete partneritega juba kokkuleppele saadud, kui öötundidel ehk viimasel minutil kõik totaalselt muutus.

Praegu on Rakvere linnavolikogu 21-liikmelises koosseisus koalitsioonis valimisliit Kodulinn Rakvere, sotsiaaldemokraadid ja IRL, kokku 14 kohaga.

Eelseisvatel valimistel kandideerib Rakvere volikokku 197 kandidaati. Võib ennustada, et suuremate tegijate vahel jagunevad kohad enam-vähem võrdselt ja vaevalt et keegi üle kuue koha saab. Isegi kui Keskerakond valimised võidaks ja saaks müstilisena näivad seitse kohta, võib oletada, et ükski partei ega valimisliit ei soostuks temaga ühte heitma, kui linnapeaks pakutakse Peeter Võsa.

Selline ringkaitse Rakvere-suguses väikelinnas täiesti toimib, sest eeskätt omavad ka siin, nagu enamasti mujalgi väljaspool Tallinna, tähtsust pigem isikutevahelised suhted. Parteilist kuuluvust peetakse vähem oluliseks.

Siin on aga Keskerakonnal taskust võtta kohe alternatiive (mis tegelikult ilmselt ongi ette kavatsetud) ehk Võsapetsist sutsu tõsisemad kandidaadid – kunagine maavanem ja riigikogu liige Lembit Kaljuvee, aga ka suveharjal ametist lahkunud eelmine Lääne-Viru maavanem Urmas Tamm, kel endise Tamsalu linnapeana on omavalitsuse juhtimise kogemus täiesti olemas.

Küllap jõutakse ka vajalik seadusemuudatus teha, mille kohta oli just läinud nädalal riigikogus esimene lugemine. Nimelt läbis just läinud neljapäeval riigikogus esimese lugemise eelnõu, mis lubaks riigiametnikel asuda tööle varem nende kontrolli all olnud riigi- või omavalitsustes, muu hulgas lubaks seadus vastuvõtmisel ka endistel maavanamatel linnapeade või vallavanematena töötada.

Ei tasu unustada, et Keskerakonna nimekirjast leiab ka riigikogu kogenud liikme Toomas Vareku, kes kunagi Rakvere meeritoolil juba istunud, kuid tänu oma edukatele äridele võib tema lubada juba rantjeepõlve ja mõtleb ilmselt peatsele pensionile.

Nii jääb Peeter Võsa ikkagi vaid peibutuspardiks ning võib südamerahus pärast 18. oktoobrit oma rahva poolt armastatud telesaateid edasi teha. Ja erutatud rakverlased omakorda võivad linna edasi elama jääda.

Midagi ei muutu

Kes on aga teised kandidaadid Rakvere linnapea kohale? Kahe valimisperioodi kestel valimisliiduga Kodulinn Rakvere flirtimise pärast Reformierakonnast välja visatud ja nüüd sinna tagasi kutsutud praegune linnapea Andres Jaadla noolib oma kolmandat ametiaega.

Rahva seas on ta populaarne, avalikkusega suhtleb vabalt, enesekindlusest puudu ei tule ja ka crazy city imagoga sobib hästi. On ta ju omaaegne tuntud punkar, kes praegugi veel esineb aeg-ajalt ansambli Süütu Vanaema ridades. Tõsi, mõningast ebamugavust võivad tekitada paar luukeret, milleks on ühisfirmad tema sõbra ja äripartneri Üllar Vaserikuga, kes veab kohalikku valimisliitu ja on samuti volikogu stammliige.

Sotsiaaldemokraadid on oma linnapeakandidaadiks nimetanud noorema põlve esindaja Rannar Vassiljevi, kes käib oma isa Peep Vassiljevi jälgedes, sest ka Peep oli kunagi aselinnapea, kuid nüüd juhib naabruses Sõmeru valda.

IRL pole oma linnapeakandidaati välja pakkunud, kuid võib arvata, et nende esinumber Mihkel Juhkami siseministri Marko Pomerantsi ees jätkaks meelsamini linnavolikogu esimehena, kus ta on töötanud aegade hämarusest saati. Seda kõike muidugi juhul, kui juhus ja koalitsiooniläbirääkimised selle õnne talle kätte juhatavad.

Kokkuvõtteks. Rakveres on asjad juba nii sisse töötatud, et mingeid erilisi raputusi pole ette näha. Täiesti reaalne on võimalus, et linnapeaks jääb endiselt Andres Jaadla (Reformierakond), aselinnapeaks saab Rannar Vassiljev (SDE) ja volikogu esimeheks Mihkel Juhkami (IRL), mis tähendab, et koalitsiooni moodustavad IRL, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond.

Küll aga läheb kirkamaks volikogu koosseis, kus praeguste asemele võib kerkida uue generatsiooni tegijaid.

Usutavasti saadakse hakkepuidul töötav katlamaja Rakveres peagi valmis, ükskõik, kes linna parasjagu juhib, usutavasti saadakse Rakveres pargid ja Vallimägi puhtaks ka valimistest hoolimata ja usutavasti jäävad needsinased valimised meelde just tänu Võsapetsile, kes siinse suhteliselt igava vaikelu veidikenegi virvendama pani.

Reamees Ilvese paradoks

Läinud nädalal andis sõdurivande reamees Luukas Kristjan Ilves. Mõistagi pälvis riigipea poja patriootlik samm meedia ja seeläbi ka avalikkuse tähelepanu. Nii nagu on see olnud ka näiteks Briti kuningakoja võsukeste seikluste puhul Afganistanis missioonil.

Kummastav on aga tõik, et president Ilves pidas sellist tähelepanu liigseks. Tema Aktuaalsele Kaamerale antud hinnangul ei olnud tegemist meediasündmusega ning taas leidis riigipea võimaluse ajakirjandust kritiseerida, nagu ta on seda tihtilugu teinud. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem põhjendatult. Seekord pigem vähem.

Lausa kahetsusväärne, et Kadriorus ei mõisteta presidendi poja Eesti kaitseväkke mineku nakkavat eeskuju teistele noortele. Tegi ju Luukas oma sammuga reklaami nii presidentuurile, kaitseväele kui ka kogu Eestile. Kas tõesti peab presidendi pereliikmete tegevuste avalikustamine piirduma riigipea kaalulangetamisprogrammide või esimese leedi rulluisutrennidega?

Või on meediavaenulikkus suuresti sellesama meedia poolt ametisse aidatud Toomas Hendrik Ilvesel lihtsalt automaatne hoiak, sest paradoksaalsel kombel läkitati reamees Ilvese Sõdurilehele ja Virumaa Teatajale antud intervjuu presidendi kantseleist küll käbedasti paljudele meediaväljaannetele üle Eesti.

Minu päikeseloojangu maja pärast pisukest tuunimist

Piiteris ja metsas

Käisin Haljala rahvatantsuansambliga Segapidi Piiteris, seal peeti kultuuripäevi. Avamise ajaks oli pandud ilmatu etnograafiamuuseum laiemale publikule kinni ning selle tõestuseks oli uksel silt - sanitaarpäev.
Käisin ka jazzkonsterdil ja öösel, kui viimase metrooga hotelli hakkasin minema, jäin kuidagi linna peale ekslema. Olid valged ööd ja huvitav seda ööelu ka jälgida kesklinnast veidi eemal, kuni kohtasin ühte taarakolli. See viskas pilgu minu fotoaparaadile ja siis rääkis, et tõmmaku ma aga ruttu minema, siin pole sugugi ohutu. Kummaline, kuidas võib ohutunne kaduda, isegi Venemaal, isegi öösel.
Pärast seda läksime poistega kalale. Lihtsalt ostsime õnge ja maksime loa eest ja hakkasime sikutama. Saarmas ujus üle vee, nahkhiired tantsisid taeva all ja kohati üsna nina ees, siil läks üle tee, kull vahtis silma, isegi rong vuhises vilet andes mööda, aga kala ei ühti...
Ikkagi oli lõbus! Käisime ühe järve äärest teise äärde kuni kell sai juba kaks, Rakvere jõudes möödusime Virma pubist, seal igasugused kalkarid - linnas tundus sel hetkel kõik nii nõme öise metsa kõrval.

Aitäh Sulle, piduline, kes käid juba aastaid laulmas ja tantsimas, aitäh Sulle, kes Sa pühendusid viimasel poolaastal ainult lähenevale suurpeole, aitäh Sulle, kes Sa higistasid viimase nädala trenni teha, kes Sa rõkkasid rongkäigus, kes Sa laulsid, tantsisid ja mängisid pilli, trotsides vihmahoogusid, palavat päikest, väsimust, tühja kõhtu - tänu Sulle selle kõige eest, sest Sa panid ka neid, kes peole ei jõudnud, end eestlasena tundma!

Ja see tunne on võimas. Las maailm vaatab ja saab aru, kuidas on ühel väikesel rahval võimalik end vabaks laulda. Ja on kindlamast kindlam, et need tõsised töömehed, kes peo ajaks rahvarõivad selga ajavad, on võimelised vaenlase vastu ka püssiga minema.

Aitäh teile, nägusad neiud, muhedad poisid, kaunid naised, tõsised mehed, tänu teile, memmed ja taadid, kes läksite pealinna kohale Eesti erinevatest paikadest, et ühes hingata. Mis sest, et rahvast oli harjumatult palju - just see vägi tegi olemise eriliseks.

Tänu teile, peolised, kes oma olemasoluga andsite kõigile eestlastele eneseusku, kes pakkusite unustamatu elamuse!

Nüüd pühime silmanurgast liigutuspisara ja asume jälle adra taha. Küll see Eesti jälle õitsele lööb, kui siin on nii vägev rahvas, kes nõnda laulda ja tantsida mõistab!

See oli ÜhesHingamise eest! Aga ei saa me läbi ka Ühisvingumiseta. Et miks peab ooper olema kavas, miks teleülekanne jupsis, miks Laine Jänes dirigeeris, miks ja miks.
Kõige tipuks lahkas mu "lemmiksaade" Reporter laulupidu oma nurga alt. Asi tipnes sellega, kui reporter sisenes peldikusse, et seal lapsega ootavalt naisterahvalt küsida, kas ta on täna juba pissil käinud? Või hoopis kakal?
Selle kõrval oli inimene, kes ei vaadanud laulupidu isegi telekast suisa köömes...

Mitu roiet purunes Jacksonil?

Huvitav oli jälgida, kuidas kajastati popikoon Michael Jacksoni surma. Nagu arvata võis, ei hoitud üksikasjade värvika kirjeldamise juures sõnu kokku.

Me saime lääne tabloidide vahendusel täpselt teada, kui suur hulk seeditud ja seedimata tablette leiti lahkamisel Jacko maost, teame nüüd sedagi, et tema elustamiskatsel murdus mitu roiet, ja värvikalt oli kirjeldatud tema surnukeha muid iseärasusi.

Kontserdikorraldaja Lauri Laubrel oli õigus, kui ta nimetas Michael Jacksonit pigem nähtuseks kui inimeseks, kuid tiba inimlikkust võinuks maailma press näidata selle surma kajastamisel siiski.

Muidugi ei hakanud keegi ka ei eneselt ega teistelt Jacksoni surma tõttu pisaraid välja kiskuma, pigem läksid hinda Jacksoni plaadid, inimesed laulsid tänavatel tema laule ja tegid järele tema kuulsaid tantsusamme...

Barcelonas

Ma mõtlen, miks nad seal lõunamaal nii rõõmsad on. Pidev vein ja päike. Seda küll. Aga kas sellest kõigest piisab?
Seal on miljonid inimesed, aga kõik hoiavad distantsi, ega naljalt ikka kellegi vastu ei hõõru. Kogemata läksin korra siiski seljakotiga vastu kohalikku. See keeras ümber ja ... ma arvasin, et saan nüüd korraliku sõimu osaliseks... aga tema hakkas hoopis ise naeratama ja vabandama.
Aga niipea, kui ma jõudsin lennujaama, läks juba ilgeks kisask - eestlased olid Estonian Airi piletikassa ees kaks pikka järjekorda moodustanud ja tülitsesid seal, et kumb enne löögile peab pääsema. Pärast jõudsid niikuinii kõik lennukile. Ehkki lennuk ise jäi millegipärast pool tundi hiljaks.
Kõrgel õhus paistis vasakust aknast täpselt selline pilt, nagu Lapin Kulta õllepurgil st, et seal kümne kilomeetri kõrgusel oli justkui polaarpäev. Suvesüda ju. Koju jõudes hakkas juba päike paistma, aga oliive ei ole, viinamarju ka mitte. Kus sa seda energiat ikka võtad, kui teiste kallal närides.

Öös on asju

Juhtus selline lugu: tulin öösel (muide, ööd on nii valged ja lõhnavad toominga järele) kella 3 ajal Moonakülast sõbra sünnipäevalt. Me olime võtnud väikese rummi ja musitseerinud.
Kui aeg sealmaal, seadsin sammud kodu poole ja korraga peatus minu kõrval politsei patrullauto. Aken libiseb alla ja mundrikandja hakkas pilduma küsimusi: Kuhu me jalutame? Mis tänaval me elame? Mis on nimi? Kust tuleme? Mis tänaval ta elab? Mis nimi?
Vastasin ausalt, sest üldiselt ma olengi aus, seadusesilmaga tuleb seda eriti olla. Lõppu küsisin, et kas on mingi kaebus tulnud Moonakülast mõne kahtalse jalutaja kohta?
"Ei," vastati, "lihtsalt kontrollime."
Ühelt poolt oli see ju tore, kui võib end öistel tänavatel turvaliselt tunda. Teisalt tekitas see teatud hämmingut, sest varasemalt selline kogemus mul puudub. Tahtsin küsida, kas Moonakülas kehtib komanadanditund või, et kas me elame politseiriigis. Või, et kas sõda on lahti või midagi muud erakorralist.
Järgmisel päeval teatati meie prefekti ja tema jüngrite vahistamisest, ülejärgmisel päeval teatati, et Ansip lõi sotsidest ministrid valitsusest välja, sealhulgas ka sisemiminister Pihli.
Eile jäin taas öö peale - seekord püüdsin linnamelust hoiduda ja sõitsin mere äärde. Korraga - ma ei uskunud oma silmi - sibas kobras oma öisele suplusele. Kummaline, et loom, kes end tavalsielt inimesele ei ilmuta, ei pannud minu lähenemist tähelegi. Ta liugles vette ja hakkas ujuma, jäädes paari meetri kaugusele, kui alles inimest märkas. Lupsti, tegi ta sabaga ja keeras otsa ümber.
Jäi vaid üle kahetseda, et minu fotokas autosse jäi. Kuna see nii juhtus, siis postitan kirjutisele kopra asemel koera foto, mis on üsna sarnased.

Kevad

Majanduslangusele vaatamata on meedias ka positiivset
Näiteks lähevad puud lehte
Lehes on muudki ilusat!

Räägivad ja vaikivad

Oli pingeline nädal, sest tuli korraldada arvamusliidrite lõuna. Ikka mõtled, et palju kohale tuleb ja palju tulemata jääb. Ja kas kõik läheb plaanipäraselt. Läkski hästi, isegi suurepäraselt, üle 70 inimese oli kohal ja neile näis meeldivat. Kuna sai ka süüa, siis nimetas üks teravmeelne külaline asja ärimeeste supiköögiks.
Aga inimestel on vaja suhtlemist. Heas ja halvas. Inimesed on ju sotsiaalsed olendid ja nende loomuses on suhelda kaaslastega. Suhelda saab mitut moodi - saab kakelda ja armastada, saab puhata ja tööd teha, saab arutleda ja vaielda, saab karjuda ja ... vaikida. Kunagi ütles Tõnis Mägi Võsul peetud Mikk Mikiveri mälestusteõhtul, et Mikk oli talle kunagi poetanud: "Sinuga, Tõnis, on hea koos vaikida."
Hiljuti käisin Viljandis Jaan Tätte kontserdil. Sellele eelnes väike koreograafiline etteaste Tätte jõudmisest Vilsandile. Pealkiri oli "Tulen homme". Siis oli nii, et Jaan läks mere äärde kala püüdma, et tuleb homme. Aga tegelikult ta ei püüdnud midagi, vaid vaikis, vaatas ja mõtles. Kolm päeva. Ja tagasi tulles oli ikka vait. Naine tal pärast pahandas, et mis ta kogu aeg vait on. Eks ole. Mõnele naisele ei meeldi, kui karjuda...
Tagasiteel astusin läbi Imavere kõrtsist, kus käsi ilge läbu, laulis PS Troika ja suheldi hiljem ilmselt ka rusikatega. Tuldud oli Tartust ja Läänemaalt, Viljandist ja Paidest. Nii rääkis turvamees. Koeru kõrtsis seevastu oli täielik vaikus, vaid kolm tüdrukut suhtlesid nurgalauas ja limpsisid kohvi. Seal polnud turvameest vaja.
Järgmisel päeval võttis käsi iseenesest riiulist Mati Undi vaimuka kirjatöö "Räägivad ja vaikivad".

On ajad...

Sõber küsis, ega sa üle ei tööta. Ja mina vastasin, et suure tööhulga üle oleks praegusel ajal patt nuriseda. Praegu peab olema õnnelik, kui on, mida teha. Aga, kuidas teha, sellele pole alati kerge vastust anda, sest otsused muutuvad nii kiiresti.
Inimesed üldiselt püüavad ju ikka vanamoodi edasi ajada, ehkki nurk on kardinaalselt muutunud. See tekitab pehmelt öeldes hämmingut. Näiteks inimene õhkab pärast kosutavat nädalalõppu: kõik oli ilus, aga homme jälle tööle... või: ei jõua seda nädalat ära oodata, et saaks juba puhkusele....
Kamoon, mulle meeldib see töö ja ma puhkan selleks, et tööd teha, mitte ei tööta selleks, et puhata.
Käisin tatise ninaga Kuutsemäel mäest alla suusatamas (esimest korda elus, imelik, et selliseid asju veel nii vanuigi esmakordselt teha saab...), rentisime tarekese, käisime saunas ja Otepääl spaas ja Veerpalul pigistasime kätt. Kui ilutulestik taevasse lendas, tuli pisar silma, Eesti asi jälle aetud!
Siis tuled lustiga tööle. Aga mis siin on? Kaheksa külge päevas, no võtab tuju ära. Andke mulle kirves, küll murraks teha! Ideid ei ole inimestel. Kurat.
Jalutasin ühel õhtul jälle tervisekõnni korras sõbraga tund aega linna vahel, igasuguseid häid mõtteid tuli, siis tegin kodus aurusauna ja hakkasin Mamma Miat! vaatama. Nii positiivne asi.
Poleks nohu olnud, oleks nutta lahistanud, üks laul oli eriti kurb (kurb on ka positiivne?) - see oli sellest, kus tädi meenutas oma last, keda kunagi kooli saatis, kuid kes aina sirgus ja sirgus ja nüüd juba oma elu elab ja tädi puhta üksi.
Tahtsin ka oma poja pead silitada, aga kus sa saad! Ta ei taha enam minuga väljaski käia, iga juba selline, vunts ees ja haugub ainult. Üritad korra heaga, siis ei pea enam närv vastu ja lihtsalt karjud. Karjud, kuigi samal ajal tahad olla hea. Ja kõik, kes ette jäävad, saavad. Lõpuks oledki üksi. Läbipõlenud, kalestunud, kibestunud, ületöötanud, segimõtelnud, rasvasöönud ja põhjajoonud...
Aga on veel selliseid. Presidendi vastuvõtul tuli Rein Rannap, endal frakk seljas ja orden rinnas, blondiiin käevangus ja hakkas mölisema, et mina olen kogu ta karjääri persse keeranud ja et tema enam minu pärast kunagi Lääne-Virumaale ei tule. Siiamaani kannab kaasas seda viha kunagise loo üle, kus ma kirjutasin, kuidas ta Väike-Maarja kirikus räuskas ja süütu poisikese mobiili ära võttis.
Mulle tema muusika ikka meeldib, ütlesin seda talle, see ajas teda veel rohkem närvi.
Vot nii siis.

Lapsed müügiks

Jälle jäin kogemata telekat vaatama ja kuigi ma vandusin enesele, et ei vaata enam iial Kala2 Reporterit, jäi mu pilk ikkagi sinna korraks pidama. Ütleme siis, et professionaalsest kretinismist.
Seekord reporteritädi (keegi hästi kole ja väga rumal Carmen Pritson-javeelüksnimi) tungis kusagil külas segamini korterisse ja hakkas seal lapsi ahistama. Käis ja pinnis alaealisi nende enda kodus vanemate teadmata, et miks kõik segi on, miks nad endale süüa teevad jne.
Lõpuks hakkas ühelt magavalt lapselt tekki ära kiskuma ja ise kiskus endalt pisaraid välja, et järgmisel päeval saaks sama saade uhkelt teatada: meie saade kutsus esile inimeste reaktsiooni, kes vaeseid lapsi aitavad!
Alguses oli mul väike lootus, et äkki lapsi ikka nägupidi ei näidata, aga sittagi. Ajakirjanikud tungisid sinna tuppa kõige alatumal moel. Avalikkus ei reageeri, sest nendele meeldib pisaraid vaadata, aga kus on lastekaitsjad, eetikagurud... Lõppeks on privaatruumi tungimine isikukaitseseadustega piiritletud. Kutsuge nendele reporteritele ometi politsei!
Kuradi haige aeg...

Verd, spermat ja s....a

Alles see oli, kui rahva seas ülipopulaarse Kanal 2 uudistemagasin "Reporter" täie mõnuga Tallinna kesklinna kõrghoone (Kanal 2 enda majas, muide) trepikojas juhtme otsas kõlkuvat laipa näitas.

Ilmse mõnuga käis operaator ümber enesetapu teinud noore mehe surnukeha ja ilmse naudinguga jättis toimetaja seal kärped tegemata.

Lisati vaid tekst, et järgnevat lõiku pole nõrganärvilistel soovitav vaadata, ent sellel kellaajal see hoiatus pigem meelitas needki (ka lapsed) telerite ette, kes seal seni ei olnud.

Nüüd käsitles sama meelelahutuslik (sic!) uudistesaade trolli alla jäänud poisikese juhtumit, kus reporterionu palub hukkunu eakaaslasel üksikasjaliselt kirjeldada, kuidas ta sõber ikka täpselt hinge heitis. Ehkki laps on šokis ja tihub nutta, ei piirduta ühe küsimusega.

Taustaks näidatakse muidugi laipa, seekord on sellele aga kate peale tõmmatud.

Meedia teeb kõik reitingu, klikkide, edetabelite nimel. Sest me ise ju tahame seda. Aga millal saabub kriitiline piir? Sinu, minu ja meie kõigi jaoks.

Haiglased luulud

Keskerakond kujutab suisa paranoiliselt ette, et teda tõrjutakse igalt poolt, eeskätt tuntakse, et tõrjutakse meediast. Seetõttu, nagu tegi Kalev Sport Edgar Savisaarele oma telekanali, on kohalikud keskerakondlased ilmutanud paar numbrit oma ajalehte.

Keskerakonna Rakvere piirkonna infoleht Rakvere Teataja avaldas Rakvere linnapeaks ihkava parteiliikme Peeter Võsa intervjuu, õigemini vastused neile küsimustele, millele ta varem oli Virumaa Teatajale vastamata jätnud.

Mind pani tõsiselt imestama, et partei, kes alatasa viriseb, et neid ei lasta meediasse, ei kasuta võimalust vastata ajakirjanikule, vaid mängib oma liivakastis.

Virumaa Teataja on alati avaldanud intervjuusid keskerakonna liikmetega ja keskerakonna liikmete arvamuslugusid kõrvuti teiste parteide liikmetega. Mõistagi juhul, kui neil on midagi mõistlikku ja avalikkust huvitavat öelda. Mõnikord on, mõnikord mitte, pahatihti minnakse lihtsalt küünilist ründamise teed. See viimane on kuidagi väga keskerakondlik.

Ma tunnen väga paljusid tublisid inimesi, kes kuuluvad keskerakonda ja usuvad tõemeeli, et nad suudavad midagi head Eesti jaoks ära teha. Aga mind häirib see ajupesu, millega seal inimesi ära pööratakse.

Lõpetuseks meenutan täpselt aastatagust Kesknädalat, kus sahinate rubriigis avaldatakse nördimust selle üle, et Edgar Savisaar Virumaa Teataja pressivaenlaseks kuulutati.

Järgnev tsitaat ei sisalda peale esimese lõigu lausetki tõde, kuid võtke seda iseloomuliku keskerakondliku propagandana, näib, et selle partei jaoks on niisugused võtted iseenesestmõistetavad igas valdkonnas.

Tsiteerin: "Eelmisel kesknädalal sai avalikkus teada, et Eesti Ajalehtede Liidu eestvõttel valiti pressisõbraks sotsioloog Juhan Kivirähk ja pressivaenlaseks peaminister Andrus Ansip.
Ansipi tagatuba kogunenud pärast seda ootamatut sõnumit hädaistungile otsustamaks, mida ette võtta, et pressivaenlaseks kuulutamine rahva mälust kähku kustutada. Nagu ikka, ei tulnud kellelegi ühtki muud mõtet, kui kõik Savisaare kaela ajada.
Sihukese toreda idee levitamiseks saatis Postimees oma alluvatele väljaannetele laiali "soovituse" nädala jooksul kuulutada Edgar Savisaar ükskõik mis maakondlikul ettekäändel samamoodi pressivaenlaseks.
Kus­juures põhjus pidi olema selline, mida saaks kuidagimoodi seostada Tallinna linnapeaga. Eesmärk oli lugejates segadust tekitada ja üleriigiliselt tituleeritud pressivaenlane Ansip tahaplaanile suruda värskete uudistega Savisaarest.
Esimesena täitis selle ülesande Lääne-Virumaa ajaleht Virumaa Teataja, mille toimetus asub Rakveres.
Õnneks aga on Lääne-Virumaa Savisaare kodukant ja kohalik leht temaga traditsiooniliselt heades suhetes.
Lehemehed küsisid igaks juhuks Savisaarelt endalt luba, enne kui peaministrile antuga samavõrd "austav" tiitel välja kuulutati. Savisaar võttis asja huumoriga ega hakanud Ansipi kombel ajakirjanikega praalima.
Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe saab loodetavasti vähemalt kopsaka jõuluhane või, mine tea, teenis ehk isegi edutamise ära."
Kamoon, sõgedad! Saage kaineks!

Edgar Savisaarest ei saa Eestis keegi üle ega ümber. Piisab veteranpoliitikul vaid suu lahti teha, kui kõik väljaanded teda kohe tsiteerivad, piisab tal kuhugi ilmuda, kui kõik kanalid teda näitavad. Ja siis imestatakse, miks tema võim muudkui kasvab, miks tema populaarsus aina tõuseb.

Kui Savisaar hiljutisele korruptsiooniteemalisele konverentsile Eesti meediat tuli kritiseerima, jooksid kaameramehed tema peale tormi, nagu oleks saali ilmunud dalai-laama, tema kõne ilmus täismahus peaaegu kõikide väljaannete on-line'i enne, kui ta sai viimased sõnad öeldud. Teiste kõnelejate kohta ilmusid hiljem vaid lühiuudised. Kui sedagi.

Savisaar teab, et tema pilt ja tema jutt lähevad hästi kaubaks, ja ajakirjanikud teavad seda samuti. Nõnda elatakse teineteise embuses ja elatutaksegi üksteisest. Ja ajakirjandus ise toidab madu oma rinnal. Võiks ju üles kutsuda ignoreerima suurt sõnameistrit, kuid see ei läheks demokraatia põhimõtetega sugugi kokku. Vähem tähelepanu ei teeks siiski paha.

Nüüd on arenenud Savisaare ja meedia sõda (loe: teineteise upitamine) uude faasi. Samal ajal kui suurt osa meediafotosid haldav Scanpix nõudvat Savisaarelt tema blogis loata avaldatud pildi eest 18 000 krooni trahviraha, vastas Savisaar oma veebikus sellega, et tema kavatseb nõuda terve miljoni Eesti ajalehtedelt tema piltide avaldamise eest.

Kohe ilmus ka partei noortekogu pressiteade, mis kandis pealkirja "e-Savisaare juhtum lööb bloginduses korra majja!".

Aga äkki lööks keskerakond korra majja ka oma ajalehtedes. Näiteks lahmib demagoogiline partei väljaanne Rakvere Teataja kontrollimatult, ja võiks isegi öelda, et psühhopaatiliselt, ühe ja teise aadressil juba mitmendat numbrit järjest.

Kui aga küsida, kes selle materjali eest vastutab, lükkab lehe koostaja Eve Saar vastutuse keskerakonna kohaliku liidri Marek Leemetsa õlule ja see omakorda palub pöörduda partei peasekretäri Priit Toobali poole ...

Või kuidas sellele hiidparteile omane öelda oligi: mis te meiega norite, teised teevad ju ka niimoodi.

Teinekord tahaks ka tsiteerida raamatuid, filme ja klassikuid. Kusagil seltskonnas või mujal. Aga miski ei jää meelde. Anekdootidest ma ei räägigi. Isegi see ei jää meelde, kus raamat pooleli jäi. Mõnikord vaatan laenutusest järjekordse DVD peaaegu lõpuni, kui meenub, et olen seda filmi juba näinud. Mõnikord ei meenu isegi pärast filmi lõppu.
Igatahes mälumängus ma enam ei käi. Kümme aastat käisin. Enam mitte.
Ületöötamine? Amneesia? Alzheimer? Igapäevane kohustus olla kollektiivne aju? See viimane kipub õige vastusevariant olema. Nõnda juba viimased kuus-seitse aastat. Muudkui mõtle välja, kirjuta üles ja tõmba maha. Ja siis otsast peale sama asi.
Väitlusel tuleb see kõige õigem lause pähe alles siis, kui kõik on ammu väideldud. Paras!
Tahad intelligentselt teha, mitte saelaudu saagida. Ei jõua!
Pealispindsus, rumalus ruulivad. Eesti meediamaastik on üks suur solgiauk, kus endalgi au hulpida.
Kas sellist...
Kirjuta igavalt, kuivalt, pugejalikult, turvaliselt - mitte kellegi silm ka ei pilgu, mitte kedagi ei huvitagi, siis on sul endal ka rahulik elu. Kirjuta teravalt, kriitiliselt, emotsionaalselt - siis kogud vaenlasi, sind kallatakse pasaga üle, aga sa oled pildil.
Paks nahk ei kasva peale, hing on haavatav ikka veel. Elad läbi ja põled... läbi?
Piisab vaid telefonikõnest ja pähekallatud kõnts tilgub veel mitu päeva maha. Aga ees ja käes on juba uued teemad, uued asjad. Ja mis selle eelmise taga oligi? Seda ju ei mäleta enam!
Praegu oli selline mõte, mitu viimast nädalat on olnud. Nüüd sai kirja ka.
Nädalavahetusel tegin metsas hagu. Füüsilist koormust, päike, parajalt lund, lõke, koer, lähedased inimesed askeldasid. Pärast oli hea tunne. Justkui oleks millegi kasulikuga hakkama saanud.

Head Uut Aastat!

Uus aasta tuli nii, nagu viimased kuus-seitse aastat on tulnud, kodus oma väikese pere keskel teleka taga ja söögilaua ees. Paar külalist, väike viski ja ilutulestik, mida selge ilmaga palju kenam vaadata oli, kui mullust, mis maksis poole rohkem. Nüüd siis kirjade järgi 100 000.
Jah, 2009 juba. Alles oli 1967 (sünd), siis 1975 (kooli minek), edasi 1986 (kooli lõpetamine), minu parimad aastad 1988 (laulev revolutsioon, vabadus ja loovus) ja 1994 (poja sünd, VTsse tööle asumine). Ja 2000, see maagiline aastatuhande vahetus.
Nüüd siis 2009. Eelmise lõpp võttis juba ammu tuju ära, sest kaks inimest tuli koondada - nagu oleks küüditanud neid või siis tuleriidale viinud. Edasi läheb veel hullemaks. Nagu öeldakse: oli raske aasta, kuid lohutuseks võib öelda, et läheb veel raskemaks.
Pärast koondmaist jõin end täis ja magasin väga hästi, kaks kuud polnud rahu saanud.
Viimase päeva hommikul oli tuju ära ja närvid läbi - äsjasoetatud aurusaun ei käivitunud enam ja keegi ei oska sellega midagi peale hakata. Loll saab kirikus ka peksa, kehtib minu kohta, kes selle asjanduse kusagilt nurga tagant ostsin. Aga lohutus jälle lähedal - üks sõber võttis pangalaenu ja ostis ATV ning seegi jooksis kinni. Ma pole ilmas viimane loll. Samas tekkis küsimus, kumb on parem, kas mittetöötav aurusaun või katkine ATV.
Uuel aastal tahan olla parem, tahan, et hinges valitseks tasakaal, et lähedastega on kõik OK ja saab edasi seda tööd teha, mida armastan. Tahan stabiilsust, kui see võimalik on. Palju asju tahan, aga kõike ei saa, midagi tuleb ka ise anda. Tahangi anda ka midagi. Küsitagu ainult.
1. jaan. 2009.