Juhtus selline lugu: tulin öösel (muide, ööd on nii valged ja lõhnavad toominga järele) kella 3 ajal Moonakülast sõbra sünnipäevalt. Me olime võtnud väikese rummi ja musitseerinud.
Kui aeg sealmaal, seadsin sammud kodu poole ja korraga peatus minu kõrval politsei patrullauto. Aken libiseb alla ja mundrikandja hakkas pilduma küsimusi: Kuhu me jalutame? Mis tänaval me elame? Mis on nimi? Kust tuleme? Mis tänaval ta elab? Mis nimi?
Vastasin ausalt, sest üldiselt ma olengi aus, seadusesilmaga tuleb seda eriti olla. Lõppu küsisin, et kas on mingi kaebus tulnud Moonakülast mõne kahtalse jalutaja kohta?
"Ei," vastati, "lihtsalt kontrollime."
Ühelt poolt oli see ju tore, kui võib end öistel tänavatel turvaliselt tunda. Teisalt tekitas see teatud hämmingut, sest varasemalt selline kogemus mul puudub. Tahtsin küsida, kas Moonakülas kehtib komanadanditund või, et kas me elame politseiriigis. Või, et kas sõda on lahti või midagi muud erakorralist.
Järgmisel päeval teatati meie prefekti ja tema jüngrite vahistamisest, ülejärgmisel päeval teatati, et Ansip lõi sotsidest ministrid valitsusest välja, sealhulgas ka sisemiminister Pihli.
Eile jäin taas öö peale - seekord püüdsin linnamelust hoiduda ja sõitsin mere äärde. Korraga - ma ei uskunud oma silmi - sibas kobras oma öisele suplusele. Kummaline, et loom, kes end tavalsielt inimesele ei ilmuta, ei pannud minu lähenemist tähelegi. Ta liugles vette ja hakkas ujuma, jäädes paari meetri kaugusele, kui alles inimest märkas. Lupsti, tegi ta sabaga ja keeras otsa ümber.
Jäi vaid üle kahetseda, et minu fotokas autosse jäi. Kuna see nii juhtus, siis postitan kirjutisele kopra asemel koera foto, mis on üsna sarnased.
