Minu päikeseloojangu maja pärast pisukest tuunimist

Piiteris ja metsas

Käisin Haljala rahvatantsuansambliga Segapidi Piiteris, seal peeti kultuuripäevi. Avamise ajaks oli pandud ilmatu etnograafiamuuseum laiemale publikule kinni ning selle tõestuseks oli uksel silt - sanitaarpäev.
Käisin ka jazzkonsterdil ja öösel, kui viimase metrooga hotelli hakkasin minema, jäin kuidagi linna peale ekslema. Olid valged ööd ja huvitav seda ööelu ka jälgida kesklinnast veidi eemal, kuni kohtasin ühte taarakolli. See viskas pilgu minu fotoaparaadile ja siis rääkis, et tõmmaku ma aga ruttu minema, siin pole sugugi ohutu. Kummaline, kuidas võib ohutunne kaduda, isegi Venemaal, isegi öösel.
Pärast seda läksime poistega kalale. Lihtsalt ostsime õnge ja maksime loa eest ja hakkasime sikutama. Saarmas ujus üle vee, nahkhiired tantsisid taeva all ja kohati üsna nina ees, siil läks üle tee, kull vahtis silma, isegi rong vuhises vilet andes mööda, aga kala ei ühti...
Ikkagi oli lõbus! Käisime ühe järve äärest teise äärde kuni kell sai juba kaks, Rakvere jõudes möödusime Virma pubist, seal igasugused kalkarid - linnas tundus sel hetkel kõik nii nõme öise metsa kõrval.

Aitäh Sulle, piduline, kes käid juba aastaid laulmas ja tantsimas, aitäh Sulle, kes Sa pühendusid viimasel poolaastal ainult lähenevale suurpeole, aitäh Sulle, kes Sa higistasid viimase nädala trenni teha, kes Sa rõkkasid rongkäigus, kes Sa laulsid, tantsisid ja mängisid pilli, trotsides vihmahoogusid, palavat päikest, väsimust, tühja kõhtu - tänu Sulle selle kõige eest, sest Sa panid ka neid, kes peole ei jõudnud, end eestlasena tundma!

Ja see tunne on võimas. Las maailm vaatab ja saab aru, kuidas on ühel väikesel rahval võimalik end vabaks laulda. Ja on kindlamast kindlam, et need tõsised töömehed, kes peo ajaks rahvarõivad selga ajavad, on võimelised vaenlase vastu ka püssiga minema.

Aitäh teile, nägusad neiud, muhedad poisid, kaunid naised, tõsised mehed, tänu teile, memmed ja taadid, kes läksite pealinna kohale Eesti erinevatest paikadest, et ühes hingata. Mis sest, et rahvast oli harjumatult palju - just see vägi tegi olemise eriliseks.

Tänu teile, peolised, kes oma olemasoluga andsite kõigile eestlastele eneseusku, kes pakkusite unustamatu elamuse!

Nüüd pühime silmanurgast liigutuspisara ja asume jälle adra taha. Küll see Eesti jälle õitsele lööb, kui siin on nii vägev rahvas, kes nõnda laulda ja tantsida mõistab!

See oli ÜhesHingamise eest! Aga ei saa me läbi ka Ühisvingumiseta. Et miks peab ooper olema kavas, miks teleülekanne jupsis, miks Laine Jänes dirigeeris, miks ja miks.
Kõige tipuks lahkas mu "lemmiksaade" Reporter laulupidu oma nurga alt. Asi tipnes sellega, kui reporter sisenes peldikusse, et seal lapsega ootavalt naisterahvalt küsida, kas ta on täna juba pissil käinud? Või hoopis kakal?
Selle kõrval oli inimene, kes ei vaadanud laulupidu isegi telekast suisa köömes...

Mitu roiet purunes Jacksonil?

Huvitav oli jälgida, kuidas kajastati popikoon Michael Jacksoni surma. Nagu arvata võis, ei hoitud üksikasjade värvika kirjeldamise juures sõnu kokku.

Me saime lääne tabloidide vahendusel täpselt teada, kui suur hulk seeditud ja seedimata tablette leiti lahkamisel Jacko maost, teame nüüd sedagi, et tema elustamiskatsel murdus mitu roiet, ja värvikalt oli kirjeldatud tema surnukeha muid iseärasusi.

Kontserdikorraldaja Lauri Laubrel oli õigus, kui ta nimetas Michael Jacksonit pigem nähtuseks kui inimeseks, kuid tiba inimlikkust võinuks maailma press näidata selle surma kajastamisel siiski.

Muidugi ei hakanud keegi ka ei eneselt ega teistelt Jacksoni surma tõttu pisaraid välja kiskuma, pigem läksid hinda Jacksoni plaadid, inimesed laulsid tänavatel tema laule ja tegid järele tema kuulsaid tantsusamme...

Barcelonas

Ma mõtlen, miks nad seal lõunamaal nii rõõmsad on. Pidev vein ja päike. Seda küll. Aga kas sellest kõigest piisab?
Seal on miljonid inimesed, aga kõik hoiavad distantsi, ega naljalt ikka kellegi vastu ei hõõru. Kogemata läksin korra siiski seljakotiga vastu kohalikku. See keeras ümber ja ... ma arvasin, et saan nüüd korraliku sõimu osaliseks... aga tema hakkas hoopis ise naeratama ja vabandama.
Aga niipea, kui ma jõudsin lennujaama, läks juba ilgeks kisask - eestlased olid Estonian Airi piletikassa ees kaks pikka järjekorda moodustanud ja tülitsesid seal, et kumb enne löögile peab pääsema. Pärast jõudsid niikuinii kõik lennukile. Ehkki lennuk ise jäi millegipärast pool tundi hiljaks.
Kõrgel õhus paistis vasakust aknast täpselt selline pilt, nagu Lapin Kulta õllepurgil st, et seal kümne kilomeetri kõrgusel oli justkui polaarpäev. Suvesüda ju. Koju jõudes hakkas juba päike paistma, aga oliive ei ole, viinamarju ka mitte. Kus sa seda energiat ikka võtad, kui teiste kallal närides.