Aitäh Sulle, piduline, kes käid juba aastaid laulmas ja tantsimas, aitäh Sulle, kes Sa pühendusid viimasel poolaastal ainult lähenevale suurpeole, aitäh Sulle, kes Sa higistasid viimase nädala trenni teha, kes Sa rõkkasid rongkäigus, kes Sa laulsid, tantsisid ja mängisid pilli, trotsides vihmahoogusid, palavat päikest, väsimust, tühja kõhtu - tänu Sulle selle kõige eest, sest Sa panid ka neid, kes peole ei jõudnud, end eestlasena tundma!

Ja see tunne on võimas. Las maailm vaatab ja saab aru, kuidas on ühel väikesel rahval võimalik end vabaks laulda. Ja on kindlamast kindlam, et need tõsised töömehed, kes peo ajaks rahvarõivad selga ajavad, on võimelised vaenlase vastu ka püssiga minema.

Aitäh teile, nägusad neiud, muhedad poisid, kaunid naised, tõsised mehed, tänu teile, memmed ja taadid, kes läksite pealinna kohale Eesti erinevatest paikadest, et ühes hingata. Mis sest, et rahvast oli harjumatult palju - just see vägi tegi olemise eriliseks.

Tänu teile, peolised, kes oma olemasoluga andsite kõigile eestlastele eneseusku, kes pakkusite unustamatu elamuse!

Nüüd pühime silmanurgast liigutuspisara ja asume jälle adra taha. Küll see Eesti jälle õitsele lööb, kui siin on nii vägev rahvas, kes nõnda laulda ja tantsida mõistab!

See oli ÜhesHingamise eest! Aga ei saa me läbi ka Ühisvingumiseta. Et miks peab ooper olema kavas, miks teleülekanne jupsis, miks Laine Jänes dirigeeris, miks ja miks.
Kõige tipuks lahkas mu "lemmiksaade" Reporter laulupidu oma nurga alt. Asi tipnes sellega, kui reporter sisenes peldikusse, et seal lapsega ootavalt naisterahvalt küsida, kas ta on täna juba pissil käinud? Või hoopis kakal?
Selle kõrval oli inimene, kes ei vaadanud laulupidu isegi telekast suisa köömes...