Presidendist on saanud äkitsi rahvamees

Austet Toomas Hendrik Ilves (õieti tema nõuandjad) on võtnud viimasel ajal kursi, et riigipea peab olema rahvale rohkem nähtav, et ülim aeg on murda presidendiproua Evelini varjust välja ja võita rahva süda. Tõepoolest, Ilves on kikilipsu eest heitnud ja sulandub rahva sekka rohkem kui kunagi varem.

Alles oli rõõm Postimehe esiküljel näha tuhakriisiaegset ülesvõtet bussireisist kodumaale. Hoolimata kurnavast sõidust, särasid fotolt, mis äratas ka maailma meedia tähelepanu, vastu presidendipaari ja tema lähimate kaasvõitlejate rõõmsad näod. Pole ime, et selle foto autoriks oli märgitud presidendi kantselei.

Seejärel võisime näha kadestamisväärselt heas vormis Ilvest Supilinna päevadel, kus ta viikingilaeva aerud kätte haaras ja mööda Emajõge sõudis. Kohe meenus ka tema suurveeaegne kannumatk Soomaal.

Täitsa nagu teine president - selline tore rahvamees -, meenutab juba Lennart Merit tema parematel päevadel.

Aga milleks niisugune vahva sõu? Loomulikult tuletab see meelde, et taamal terendavad juba presidendivalimised! Kuigi rahvas ei saa presidenti valida, on riigipea muhedam pool kindlasti meeltmööda ka valijameestele.

Kaugel, kuid siiski nii lähedal

Siin-seal räägitakse, et Eesti elu on nii väljakannatamatu, et eestimaalased lasevad kodumaalt jalga. Täna kirjutati lehes, et isegi kõigi (ja eriti peaministri) poolt armastatud Üllar Jörberg soovib Eestist ära kolida. Üldse võib kohata hulk artikleid, kus üks ja teine staar seletab, et ta lahkub Eestist (tavaliselt on nad küll mõne aja pärast tagasi).
Ja mingi uuring jälle näitas, et kui Eestis läheks madinaks, siis veerand rahvast põgeneks. Tegelikult see on üllatavalt vähe.
Mul ka mõni tuttav töötab Brüsselis, Kanadas või Soomes, aga siiski suhteliselt ajutiselt. Ja selle peale tuli mulle meelde üks vanatädi Laekvere vallast, kes pole oma pika elu jooksul koduvallast suurt välja saanud, Rakverest kaugemale küll mitte... Oma mehe võttis ta samast külast ja mattis ka sinna. Tallinnat on näinud ainult televiisorist.
Selle kõige üle isekeskis arutledes peatus mu pilk ühel aerofotol, mis ripub elutoa seinal. See pilt on tehtud Rakvere linna kohalt ja oma imestuseks märkasin, et kõik olulised paigad minu elus on mahtunud sellele ainsale pildile: seal on pildi servas aimatav minu sünnikodu, seal on fookuses mu praegune kodumaja, minu kunagine kool, minu toimetusehoone, minu esimene töökoht ehk Rakvere linnus, minu teater, kus ma tihti käin, minu kaubanduskeskus, kus ma sageli sisseoste teen ja isegi minu suure sõbra suur maja, kus me tavatseme maailma parandada.
Ometi olen ma palju rännanud, kindlasti vähem, kui Krister Kivi või Vahur Kersna, aga siiski küllalt palju - Tais ja Indias, Nepaalis ja Gruusias, Euroopas ja Aafrikas... Ja Eestis.
Aga oh kurja! Kõik need kauged paigad mahuvad mu pisikesele gloobusele selle aerofoto all.
Võta või jäta!

Joodik ja Jumal

Käisin Rakvere kirikus. Kontserdil. Esinesid Riho Sibul ja Rein Rannap ja superstaari Birgit. Iseenesest mitte midagi erilist, ei pugenud hinge need Rannapi kiiruga tehtud uued lood. Aga üks seik oli jälle, mis pani mõtlema.

Kui kätte jõudis viimane lugu, milleks oli mõistagi „Püha öö“, katsus keegi kiriku ukse linki, tahtis sisse tulla. „Tss“, sosistas talle piletimüüja viisakalt ja juhtis tähelepanu sellele, et kohe-kohe lõpeb kontsert, siis saab sisse.

Inimene muutus kärsituks ja ikka kolistas ukse kallal. Isegi üliimplussiivse Rannapi instseneeringus vaikne „Püha öö“ oli karuse Riho Sibula ettekandes jõudnud iseäranis vaikse kohani. Ukse taga olev kodanik tõstis aina häält, räuskamiseni välja. Tagumistes ridades olevad inimesed hakkasid nihelema, vaatasid mõistmatult üksteisele otsa, mõni lahkus kontserdilt.

Ukse taga olnud pilves kolmekümnendates aastates mees õiendas ikka edasi, et miks teda kirikusse ei lasta, et lugegu Piiblit, kirik peab kõigile avatud olema!

Lahkuvad inimesed pahandasid temaga. Mees võttis sellest julgust veel juurdegi.

„Isa, lähme ära,“ nuuksus nööri otsas kelku hoidnud poiss, kellel oli halb ja häbi. Oli lumine jõulureede õhtu.

Kunagiste õpetajate märkamatu kohalolek

Minu hea kolleeg, hariduskülgede toimetaja Kadri, pakkus toimetuses välja huvitava võimaluse kirjutada oma õpetajatest või õpetajast, kes meid enim mõjutanud on.

Viskasin kohe hooga pintsaku seljast ja kummardusin entusiastlikult arvutiklaviatuuri kohale, kuid ... mitte midagi ei tulnud kirjatükist välja.

Proovisin veel järgmisel päeval ja ülejärgmisel, kuid kõik mälestused sähvisid risti-rästi ja segasid üksteist: sain juba ühel sabast kinni, kui see kohe kõrvale põikles; võtsin teise kahe käega haardesse, ja putku pani seegi.

Kõigil on oma osa

Langesin lausa ahastusse - kuidas saab üks selline lihtne ülesanne ühele kirjamehele (nagu ma arvan end olevat) nii purematuks pähkliks kujuneda, kuidas seda mälestustepagasit kooliajast pole ometi võimalik hoomata, kuidas küll mitte ükski neist paljudest episoodidest esile ei kerki?

Ei tahaks ju uskuda, et ma oma häid, armsaid, kenasid, lahkeid ja veidi rangemaid õpetajaid ei märganud, saati seda, et nostalgilisse koolipõlve ulatuv mälu oleks kadunud.

Olles sellest mõnetisest paanikast tekkinud ärevusest pisut maha rahunenud, adusin viimaks, et ilmselt on minu arvukad õpetajad olnud ühtlaselt tugevad isiksused, kes kõik üsna võrdselt oma jälje jätnud.

Nõnda kujuneb sellest justkui suur pedagoogidest mosaiikportree, mis minu kodukoolist Rakvere gümnaasiumist silme ette kerkib. Iga detail, mis seostub ühega, juhib teiseni ja sealt omakorda edasi.

Mõistagi ei saa kõike ka kandikul teie ette tuua, head lugejad, sest mõndagi peab jääma õpetaja-õpilase või klassi ja klassijuhataja vahele. Isegi igavesest ajast igavesti. Aga üht-teist siiski.

Ütlen ausalt - ma ei tea, kes, kui palju ja kuidas mind täpselt on mõjutanud. Kui õpetajaga klassi ees vastamisi seisin, needsin mõnegi neist maa alla. Aastaid hiljem mõtlen kõigile suurima lugupidamise, austuse ja heldimusega.

Aga eks esimene õpetaja jääb alati meelde. Tema on see, kes esimesel koolipäeval su malbe naeratuse saatel klassi juhatab.

Sel tähtsal eluhetkel tunneb iga rüblik end peaaegu täiskasvanuna, kogu ümbritsev maailm jääb justkui poole väiksemaks, aga sinu õpetaja on ikkagi hoomamatustes kõrgustes, kuhu annab alt üles vaadata isegi siis, kui kikivarvastele tõused.

Minul oli ja jääb selliseks õpetajaks üdini heasüdamlik õpetaja Sobi.

Ranged ja lahked

Sugugi vähem tähtis ei olnud minu jaoks direktor Ervin Kukk. Ta oli täpselt selline, nagu üks direktor olema peab - sisendab aukartust, kuid samas kiirgab sõbralikkust. Välimuselt meenutas ta natuke tollast lembelaulikut Artur Rinnet, kuid alles pärast kooli sain aru, et koolipapale hädatarviliku range loomuse taga peitub ka südamlik pool.

Kui olin juba ajakirjanikuametis, oli mul väga meeldiv võimalus teha Ervin Kukega juubeliartikkel. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et andsin seda tehes endast 150 protsenti.

Kui Ervin Kukk meenutas mulle Artur Rinnet, siis füüsikaõpetaja Aimo Palm oli justkui õpetaja Laur. Tema härrasmehelikkus oli poistele suureks eeskujuks (muidugi neile, kes seda märgata oskasid).

Kuid viiuli asemel olid tema abivahenditeks igasugused vedruga, kuulidega, traatidega vidinad, millega muu hulgas Newtoni seadusi tõestada sai.

Kirjandus- ja keelehuvilisena mäletan muidugi selle valdkonna õpetajaid Milvi Kärdit ja Helja Kirberit. Küllap nad aimasid aeg-ajalt minus mingit potentsiaali, kuid mida sa ikka teed poisiga, kes lihtsalt keeldub olümpiaadile minemast või hakkab Jessenini kurba koeraluuletust lugedes nutma ...

Millist vatti pidi nägema kehalise kasvatuse õpetaja Kalju Pluutus pisut ülekaalulise, kuid ometi spordihuvilise nagamanniga, kes, hambad ristis, mõõtis staadionil kolmest kilomeetrist viimaseid meetreid veel siis, kui teised olid ammu koju läinud, kuid kes oli varmas kaasa lööma jalg- ja korvpalliplatsil.

Milline rõõm oli vihikukaaned Eesti trikoloori täis sodinud noorel saada põhjalikke vastuseid ajalooõpetajalt Heli Kirsilt, kes ajas eesti asja juba siis, kui vardas veel punalipud lehvisid.

Jah, tundub nii ülekohtune kirjutada ühest õpetajast, jättes teise nimetamata, kuidas ma vaatan otsa oma pedagoogidele, kes selles loos oma nime ei leia, kuid ometi minu elus suurt rolli mängisid või on lihtsalt muhedalt meelde jäänud.

Kogu see äratundmine ometi minuni jõudis. Ja nüüd, kui kõik kirjas, olen peale oma õpetajate tänulik ka kolleeg Kadrile, kes minus need mälestused äratas. Muidu oleks ju sumanud peadpidi ainult igapäevaaskeldustes edasi, mõtlemata, et ka siis saadab sind kunagiste õpetajate märkamatu kohalolek.

Leia kaks erinevust

Ühel päeval sai toimetus meili, kus kirjutati, et miks me ei kajasta Rakkes toime pandud enesetappu, et mees poos end vallamaja kuuse otsa üles ja hirmsasti tahaks teada, mis siis sellise sammu põhjustas.
Ei läinudki palju mööda, kui Õhtuleht võttis teema kenasti üles, eks ikka räägiti suitsiidi teinud mehe kunagisest avariist ja vallavanema väidetavast üleaisalöömisest kadunukese naisega. Miski ei leidnud kinnitust aga inimeste uudishimu sai siiski toidetud.
Seda ainult selles tabloidlehes, sest ülejäänud meedia üldjuhul enesetappe ei kajasta.
Samal ajal räägib kogu maailm ühest teisest enesetapust - kroonilist depessiooni põdevast Saksamaa jalgpallikoondise väravavahist Robert Enkest, kes rongi ette hüppas.
Mis on neil kahel mehel vahet? Üks on laiemalt kuulus ehk avaliku elu tegelane, teine mitte. Omaksed on mõlemal ja endalt võtsid elu mõlemad, aga... ühe matuseid näitavad aga mõjukamad telekanalid, teine maetakse piltlikult öeldes väljaspoole kirikuaeda...

"Reporteri" lehmatapp ületas igasugused piirid

Kanal 2 meelelahutuislik (rõhutan sõna "meelelahutuslik") uudistesaade "Reporter" sai hakkama järjekordse šedöövriga, kui täiesti ettehoiatamata näitas oma saates seda, kuidas päästeametnik jahipüssiga lehma maha laseb.
Tegu oli loomaga, kes oli autoõnnetusest segaduses ning vaatas oma suurte süütuite silmadega päästjale otsa. Too sihtis hoolikalt ja lasi lehmale rindu - loom kõikus veel tükk aega jalul ning tuigerdas eemale, kuni kraavi vajus.
Ja mitte üks kurat ei lõiganud seda võigast kaadrit välja.

Jah, Kanal 2 vabandas kohe pärast saadet laialisaadetud pressiteates avalikkuse ees:

«Kanal 2 vabandab televaatajate ja avalikkuse ees neljapäeva, 29. oktoobri uudistemagasinis «Reporter» eetris olnud kaadrite pärast, mis näitasid looma hukkamist. Saate kordustest on nimetatud videokaadrid eemaldatud. Vabandame ja kinnitame, et juhtunust on tehtud tõsised järeldused!»

Aga ma ei usu seda, sest see saade on kräpp, mis mängib inimese verejanul ainult selleks, et vaatajanumbreid tõsta.

Rõve, vastik ja ebaeetiline!

Võsalõikus Rakveres Kus siis veel?

"Võsa" on valimiseelses Rakveres kuum sõna. Näiteks korraldas Reformierakond läinud pühapäeval Vallimäe nõlvadel suurejoonelised võsakoristamise talgud. «Rakvere võsast vabaks,» on oravatega solidaarne ka sotside esinumber, abilinnapea Rannar Vassiljev.

See, praegu kohalike poliitikute meeli erutav sõnademäng sai alguse peaaegu aasta tagasi, kui novembris 2008 potsatas rakverlaste postkastidesse Keskerakonna ajalehe Rakvere Teataja esimene number. Selle esikaanel küsis skandaalne telereporter Peeter Võsa rasvase pealkirjaga: «Tahate, ma tulen teile linnapeaks?»

«Rakvere mulle meeldib. Siin on ordulinnus, kus on palju sõditud ja kus nüüd saab kultuuri teha,» kirjutas Võsa. Ta kiitis teatrit ja tarvast ning jätkas bravuurselt: «Kõik on kena, aga linnapea on teil liiga kauaks oma kohale pidama jäänud.»

Peibutuspart konnatiigis

Selline otsekohesus tekitas rakverlastes esialgu hämmeldust. Poesabas ja kõrtsinurgas sosistati linnapeahakatise varasematest seiklustest politseiga. Osa inimesi lubas kohe Rakverest välja kolida. Isegi Keskerakonna kohalikud liikmed ise vangutasid pead ega osanud musta ega valget arvata. Pigem võeti kogu seda asja Võsapetsi järjekordse eksperimendina.

Rakvere linnapea Andres Jaadla ennustas, et eks Peeter Võsa tekitab siin elevust, kuid kandidaadi tõsiseltvõetavust ta kommenteerima ei soostunud.

Aga Keskerakonnal oli plaan kindel – ta viskas televaatajate hulgas ülipopulaarse, kuid intrigeeriva peibutuspardi Rakvere konnatiiki ja jäi reageeringuid ootama. Aega oli ju veel küll. Ja elevus tekkiski, ehkki tõsist vastast Võsas ei nähtud. Võsa ise raius, et tema oma valijatega mingeid eksperimente ei korralda ning kandideerimine on tõsine soov.

Skandaalse linnapeakandidaadi «Võsareporteri» kirjadega autot võis aga Rakvere rahulikel tänavatel üha sagedamini veeremas näha. Loomulikult kirjutas Ida-Virumaalt pärit, kuid Tallinnas elav mees end peatselt Rakveresse sisse ja mõne aja pärast valiti ta Keskerakonna Rakvere osakonna esimeheks.

Umbes kuu aja eest võttis ta Keskerakonna piirkonna koosolekul teravalt kritiseerida praeguseid linnajuhte, andes sel moel valimisvõitlusele avapaugu. Oma osa said nii linnapea Andres Jaadla kui ka volikogu esimees Mihkel Juhkami. Mõni nädal hiljem kuulutas Keskerakond Peeter Võsa ametlikult linnapeakandidaadiks.

Laupäeva öösiti kohtub Võsapets oma valijatega kohalikus populaarseimas kõrtsis, kus teda ümbritsevat nokastanud austajad, reedeti tiirutab ta oma fännide saatel rattaga linna peal.

Aga esmaspäeviti näeb teda endiselt televiisoris soppa urgitsemas. Aktiivsele valimisperioodile vaatamata.

Crazy city väärilised

Et kunagine kreisilinn Rakvere on endale võtnud nn crazy city kuvandi, siis peaks Peeter Võsa sellise mainega üsna hästi passima. Häda on aga selles, et Keskerakond on end linna võimupiruka juurest viimasel kahel korral nurka mänginud – lihtsalt mitte keegi pole soovinud nendega koalitsiooni moodustada, kuigi see võimalus on olnud üsna lähedal.

Eelmistel valimistel oli potentsiaalsete partneritega juba kokkuleppele saadud, kui öötundidel ehk viimasel minutil kõik totaalselt muutus.

Praegu on Rakvere linnavolikogu 21-liikmelises koosseisus koalitsioonis valimisliit Kodulinn Rakvere, sotsiaaldemokraadid ja IRL, kokku 14 kohaga.

Eelseisvatel valimistel kandideerib Rakvere volikokku 197 kandidaati. Võib ennustada, et suuremate tegijate vahel jagunevad kohad enam-vähem võrdselt ja vaevalt et keegi üle kuue koha saab. Isegi kui Keskerakond valimised võidaks ja saaks müstilisena näivad seitse kohta, võib oletada, et ükski partei ega valimisliit ei soostuks temaga ühte heitma, kui linnapeaks pakutakse Peeter Võsa.

Selline ringkaitse Rakvere-suguses väikelinnas täiesti toimib, sest eeskätt omavad ka siin, nagu enamasti mujalgi väljaspool Tallinna, tähtsust pigem isikutevahelised suhted. Parteilist kuuluvust peetakse vähem oluliseks.

Siin on aga Keskerakonnal taskust võtta kohe alternatiive (mis tegelikult ilmselt ongi ette kavatsetud) ehk Võsapetsist sutsu tõsisemad kandidaadid – kunagine maavanem ja riigikogu liige Lembit Kaljuvee, aga ka suveharjal ametist lahkunud eelmine Lääne-Viru maavanem Urmas Tamm, kel endise Tamsalu linnapeana on omavalitsuse juhtimise kogemus täiesti olemas.

Küllap jõutakse ka vajalik seadusemuudatus teha, mille kohta oli just läinud nädalal riigikogus esimene lugemine. Nimelt läbis just läinud neljapäeval riigikogus esimese lugemise eelnõu, mis lubaks riigiametnikel asuda tööle varem nende kontrolli all olnud riigi- või omavalitsustes, muu hulgas lubaks seadus vastuvõtmisel ka endistel maavanamatel linnapeade või vallavanematena töötada.

Ei tasu unustada, et Keskerakonna nimekirjast leiab ka riigikogu kogenud liikme Toomas Vareku, kes kunagi Rakvere meeritoolil juba istunud, kuid tänu oma edukatele äridele võib tema lubada juba rantjeepõlve ja mõtleb ilmselt peatsele pensionile.

Nii jääb Peeter Võsa ikkagi vaid peibutuspardiks ning võib südamerahus pärast 18. oktoobrit oma rahva poolt armastatud telesaateid edasi teha. Ja erutatud rakverlased omakorda võivad linna edasi elama jääda.

Midagi ei muutu

Kes on aga teised kandidaadid Rakvere linnapea kohale? Kahe valimisperioodi kestel valimisliiduga Kodulinn Rakvere flirtimise pärast Reformierakonnast välja visatud ja nüüd sinna tagasi kutsutud praegune linnapea Andres Jaadla noolib oma kolmandat ametiaega.

Rahva seas on ta populaarne, avalikkusega suhtleb vabalt, enesekindlusest puudu ei tule ja ka crazy city imagoga sobib hästi. On ta ju omaaegne tuntud punkar, kes praegugi veel esineb aeg-ajalt ansambli Süütu Vanaema ridades. Tõsi, mõningast ebamugavust võivad tekitada paar luukeret, milleks on ühisfirmad tema sõbra ja äripartneri Üllar Vaserikuga, kes veab kohalikku valimisliitu ja on samuti volikogu stammliige.

Sotsiaaldemokraadid on oma linnapeakandidaadiks nimetanud noorema põlve esindaja Rannar Vassiljevi, kes käib oma isa Peep Vassiljevi jälgedes, sest ka Peep oli kunagi aselinnapea, kuid nüüd juhib naabruses Sõmeru valda.

IRL pole oma linnapeakandidaati välja pakkunud, kuid võib arvata, et nende esinumber Mihkel Juhkami siseministri Marko Pomerantsi ees jätkaks meelsamini linnavolikogu esimehena, kus ta on töötanud aegade hämarusest saati. Seda kõike muidugi juhul, kui juhus ja koalitsiooniläbirääkimised selle õnne talle kätte juhatavad.

Kokkuvõtteks. Rakveres on asjad juba nii sisse töötatud, et mingeid erilisi raputusi pole ette näha. Täiesti reaalne on võimalus, et linnapeaks jääb endiselt Andres Jaadla (Reformierakond), aselinnapeaks saab Rannar Vassiljev (SDE) ja volikogu esimeheks Mihkel Juhkami (IRL), mis tähendab, et koalitsiooni moodustavad IRL, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond.

Küll aga läheb kirkamaks volikogu koosseis, kus praeguste asemele võib kerkida uue generatsiooni tegijaid.

Usutavasti saadakse hakkepuidul töötav katlamaja Rakveres peagi valmis, ükskõik, kes linna parasjagu juhib, usutavasti saadakse Rakveres pargid ja Vallimägi puhtaks ka valimistest hoolimata ja usutavasti jäävad needsinased valimised meelde just tänu Võsapetsile, kes siinse suhteliselt igava vaikelu veidikenegi virvendama pani.