Teinekord tahaks ka tsiteerida raamatuid, filme ja klassikuid. Kusagil seltskonnas või mujal. Aga miski ei jää meelde. Anekdootidest ma ei räägigi. Isegi see ei jää meelde, kus raamat pooleli jäi. Mõnikord vaatan laenutusest järjekordse DVD peaaegu lõpuni, kui meenub, et olen seda filmi juba näinud. Mõnikord ei meenu isegi pärast filmi lõppu.
Igatahes mälumängus ma enam ei käi. Kümme aastat käisin. Enam mitte.
Ületöötamine? Amneesia? Alzheimer? Igapäevane kohustus olla kollektiivne aju? See viimane kipub õige vastusevariant olema. Nõnda juba viimased kuus-seitse aastat. Muudkui mõtle välja, kirjuta üles ja tõmba maha. Ja siis otsast peale sama asi.
Väitlusel tuleb see kõige õigem lause pähe alles siis, kui kõik on ammu väideldud. Paras!
Tahad intelligentselt teha, mitte saelaudu saagida. Ei jõua!
Pealispindsus, rumalus ruulivad. Eesti meediamaastik on üks suur solgiauk, kus endalgi au hulpida.
Kas sellist...
Kirjuta igavalt, kuivalt, pugejalikult, turvaliselt - mitte kellegi silm ka ei pilgu, mitte kedagi ei huvitagi, siis on sul endal ka rahulik elu. Kirjuta teravalt, kriitiliselt, emotsionaalselt - siis kogud vaenlasi, sind kallatakse pasaga üle, aga sa oled pildil.
Paks nahk ei kasva peale, hing on haavatav ikka veel. Elad läbi ja põled... läbi?
Piisab vaid telefonikõnest ja pähekallatud kõnts tilgub veel mitu päeva maha. Aga ees ja käes on juba uued teemad, uued asjad. Ja mis selle eelmise taga oligi? Seda ju ei mäleta enam!
Praegu oli selline mõte, mitu viimast nädalat on olnud. Nüüd sai kirja ka.
Nädalavahetusel tegin metsas hagu. Füüsilist koormust, päike, parajalt lund, lõke, koer, lähedased inimesed askeldasid. Pärast oli hea tunne. Justkui oleks millegi kasulikuga hakkama saanud.

Head Uut Aastat!

Uus aasta tuli nii, nagu viimased kuus-seitse aastat on tulnud, kodus oma väikese pere keskel teleka taga ja söögilaua ees. Paar külalist, väike viski ja ilutulestik, mida selge ilmaga palju kenam vaadata oli, kui mullust, mis maksis poole rohkem. Nüüd siis kirjade järgi 100 000.
Jah, 2009 juba. Alles oli 1967 (sünd), siis 1975 (kooli minek), edasi 1986 (kooli lõpetamine), minu parimad aastad 1988 (laulev revolutsioon, vabadus ja loovus) ja 1994 (poja sünd, VTsse tööle asumine). Ja 2000, see maagiline aastatuhande vahetus.
Nüüd siis 2009. Eelmise lõpp võttis juba ammu tuju ära, sest kaks inimest tuli koondada - nagu oleks küüditanud neid või siis tuleriidale viinud. Edasi läheb veel hullemaks. Nagu öeldakse: oli raske aasta, kuid lohutuseks võib öelda, et läheb veel raskemaks.
Pärast koondmaist jõin end täis ja magasin väga hästi, kaks kuud polnud rahu saanud.
Viimase päeva hommikul oli tuju ära ja närvid läbi - äsjasoetatud aurusaun ei käivitunud enam ja keegi ei oska sellega midagi peale hakata. Loll saab kirikus ka peksa, kehtib minu kohta, kes selle asjanduse kusagilt nurga tagant ostsin. Aga lohutus jälle lähedal - üks sõber võttis pangalaenu ja ostis ATV ning seegi jooksis kinni. Ma pole ilmas viimane loll. Samas tekkis küsimus, kumb on parem, kas mittetöötav aurusaun või katkine ATV.
Uuel aastal tahan olla parem, tahan, et hinges valitseks tasakaal, et lähedastega on kõik OK ja saab edasi seda tööd teha, mida armastan. Tahan stabiilsust, kui see võimalik on. Palju asju tahan, aga kõike ei saa, midagi tuleb ka ise anda. Tahangi anda ka midagi. Küsitagu ainult.
1. jaan. 2009.