On ajad...

Sõber küsis, ega sa üle ei tööta. Ja mina vastasin, et suure tööhulga üle oleks praegusel ajal patt nuriseda. Praegu peab olema õnnelik, kui on, mida teha. Aga, kuidas teha, sellele pole alati kerge vastust anda, sest otsused muutuvad nii kiiresti.
Inimesed üldiselt püüavad ju ikka vanamoodi edasi ajada, ehkki nurk on kardinaalselt muutunud. See tekitab pehmelt öeldes hämmingut. Näiteks inimene õhkab pärast kosutavat nädalalõppu: kõik oli ilus, aga homme jälle tööle... või: ei jõua seda nädalat ära oodata, et saaks juba puhkusele....
Kamoon, mulle meeldib see töö ja ma puhkan selleks, et tööd teha, mitte ei tööta selleks, et puhata.
Käisin tatise ninaga Kuutsemäel mäest alla suusatamas (esimest korda elus, imelik, et selliseid asju veel nii vanuigi esmakordselt teha saab...), rentisime tarekese, käisime saunas ja Otepääl spaas ja Veerpalul pigistasime kätt. Kui ilutulestik taevasse lendas, tuli pisar silma, Eesti asi jälle aetud!
Siis tuled lustiga tööle. Aga mis siin on? Kaheksa külge päevas, no võtab tuju ära. Andke mulle kirves, küll murraks teha! Ideid ei ole inimestel. Kurat.
Jalutasin ühel õhtul jälle tervisekõnni korras sõbraga tund aega linna vahel, igasuguseid häid mõtteid tuli, siis tegin kodus aurusauna ja hakkasin Mamma Miat! vaatama. Nii positiivne asi.
Poleks nohu olnud, oleks nutta lahistanud, üks laul oli eriti kurb (kurb on ka positiivne?) - see oli sellest, kus tädi meenutas oma last, keda kunagi kooli saatis, kuid kes aina sirgus ja sirgus ja nüüd juba oma elu elab ja tädi puhta üksi.
Tahtsin ka oma poja pead silitada, aga kus sa saad! Ta ei taha enam minuga väljaski käia, iga juba selline, vunts ees ja haugub ainult. Üritad korra heaga, siis ei pea enam närv vastu ja lihtsalt karjud. Karjud, kuigi samal ajal tahad olla hea. Ja kõik, kes ette jäävad, saavad. Lõpuks oledki üksi. Läbipõlenud, kalestunud, kibestunud, ületöötanud, segimõtelnud, rasvasöönud ja põhjajoonud...
Aga on veel selliseid. Presidendi vastuvõtul tuli Rein Rannap, endal frakk seljas ja orden rinnas, blondiiin käevangus ja hakkas mölisema, et mina olen kogu ta karjääri persse keeranud ja et tema enam minu pärast kunagi Lääne-Virumaale ei tule. Siiamaani kannab kaasas seda viha kunagise loo üle, kus ma kirjutasin, kuidas ta Väike-Maarja kirikus räuskas ja süütu poisikese mobiili ära võttis.
Mulle tema muusika ikka meeldib, ütlesin seda talle, see ajas teda veel rohkem närvi.
Vot nii siis.