Sünnipäev

Sain 41. Päeva jooksul tuli enam-vähem kaks õnnitlussõnumit - üks emtlt ja teine olympic kasiinolt. Suured sõbrad! Mõni helistas ka, põhiliselt selleks, et imestada, miks ma tänavu ei pea. Alati on saanud pidu teha, nüüd ei viitsinud. Pealegi oli toimetusega neljapäeval suurem olemine Kundas (ujulas) ja Lammasmäel. Kõik olid kohal ja rõõmsad, laulsime üheskoos, selline tunne, nagu hüvastijätt...
Käisin hoopis griinil vana sõpra Tanel Padarit kuulamas ja õhtul teatris esietendusel. Tegemist oli mingi iiri tükiga, koos viski ja pajaroaga. Mõttetu spektaakel, igast kõrtsuõhtust saaks ka huvitavama loo. Peaks äkki üles kirjutama hakkama?
Esikapeol avaldas arhitekt pahameelt selle üle, et ta repliiki olin pannud (see, kus ta kontserdil norskama hakkas), lavastaja aga vedas mingi lavamehe juukseidpidi puhvetist välja. Inimestel on närvid läbi või lihtsalt segased.
Pühapäeval anti salajane ja ebameeldiv ülesanne seoses toimetust ootavate muutustega. Selline sünnipäev siis.
Leidsin Tõrma kaanjärvelt "musta augu". Tund aega imestasin. Kuni niigi ülimadalalt käiv päike oli silmapiiri taha vajunud ja näha jäid veel vaid lennukite valged rajad...

Eesti jookseb tühjaks
Eesti rahvast tabab suur kaotus - telestaar Maire Aunaste teatas äsja bulvariajakirjandusele, et kui temale sobilikku saadet programmi ei võeta, siis tema lahkub Eestist.
Seesama Maire Aunaste on olnud viimasel ajal ekraanil autorisaatega “Meie Euroopas”, kus ta andis sõna Eestist jalga lasknud kaasmaalastele.
Populaarses meelelahutusportaalis Elu24 on avatud lausa rubriik, kus rahvast teavitatakse üksteise järel selliste oluliste tegelaste nagu Carola Madise, Lenna Kuurma, eks-Nexuse Heleni, “Lihtsa elu” Triinu, baari-Madise või Vändra Aveli lahkumisest mõnda teise riiki, peamiselt ookeani taha Ameerikasse.
Kuid see kõik on üksnes pinnavirvendus. Rakvere Priit, Vinni Peeter, Tamsalu Mati ja Kabala Kati käivad juba aastaid Norras, Iirimaal, Soomes või Rootsis tööl, et paremini ära elada.
Ja need, kes vahepeal siinse mõnetise palgakasvu laines tagasi hakkasid tulema, pakivad üleöö saabunud tööpuuduses taas kohvreid ja võtavad sõbradki kaasa.Probleem on tõsine – raskel ajal jookseb niigi pisikese Eesti väike rahvas lihtsalt laiali. Küsimus on vaid selles, kellele me oma Eesti jätame...

Päikest!

August saab läbi, algab sügisekuu. Kas tõesti? Aga kuhu suvi jäi? Ilma mõttes.

Jube suvi on olnud. Juuli lõpus tuli nädalakese sooja rannailma, et akusid laadida. Ja kõik. Ülejäänud aja viskab aga vihma ja annab keskmiselt 15 kraadi sooja. Üsna masendav, kui vaadata asja halvast küljest. Küllap leidub ka häid külgi, aga hästi peab otsima.

Ent kust sa leiad, kui ilmaennustus lubab, et nädalavahetuse ilm tuleb pilvine ja jahe. Lubab veel, et järgmisel nädalal läheb ilm küll veidi soojemaks, aga soe saabub koos vihmasadudega. Jälle!

Oleme sellisse asjade käiguga harjunud, küllap leiame helgeid hetki, millega halba ilma kompenseerida. Aga põllumeest ei lohuta millegagi. Praegu on sadu viimase piiri peal või üle selle – viljasaak olevat hea, aga märjale põllule minna ei kannata, saaki kätte ei saa. Kui natuke veel sajab, on kõik pöördumatu. Selleks korraks. Seda ajal, mil ähvardab globaalne toiduaine kriis.

Sünoptikud teatavad, et idanaabri mail pesitseb madalrõhkkond, mis tõusvaid õhuvoolusid õhutab ega lase päikesel võimust võtta. Mõni ütleb, et idast pole kunagi midagi head tulnud.

Selle sügise hakul õhkab sealt kõledat külma. Aga see külm ei tule halladest ega miinuskraadidest, see on külma sõja hingus, mis Venemaa poolt ähvardab.

Jube suvi on olnud, kuumad sündmused Gruusias on maailmapilti tugevasti muutnud. Tegelikult ei tea keegi, mis on selle tagajärg. Maailm jaguneb leerideks Venemaa ja Hiina versus Euroopa ja USA. Kusagil on ka kolmandad riigid.

Jube suvi. Majandus jahtus ja külmaks läks maa. Inimesed koondatakse, palgad külmutatakse. Millega saabuval talvel ahju kütta?

Küllap saame hakkama. Alati oleme saanud. Elasime üle suve, elame ka talve…

Päikest meile kõigile!

Kerjuste kuningas

Mu isa on Päikesejumal
Ja ema on rahvasaadik
Kuid mina miks olen nii rumal
Miks olen nii rumal ja joodik

Mu vanem vend on magister
Ja õde on emmigrant
Mu onu on välisminister
Kuid mina, ma olen ju sant

Mu sõbrad kõik miljonärid
Nad naudivad elu ja õnne
Kuid mind, vaest kerjuste kuningat
Enam keegi ära ei tunne

Siiski, mind, vaest kerjuste kuningat
Vahel saadavad kadedad pilgud
Sest olen nii vaba ja muretu
Ja teised kõik põrgu mingu

AD 1987

Ahvenamaa part ei tea kumba skuutrit valida.

Virulasel on Kaukaasias käsi kullas
26.08.2008 Virumaa Teataja

Rakverlane Tõnu Vetik on viimased viis kuud töötanud Kaukaasias tegutsevas Vene-Gruusia ühisfirmas kullakaevanduse asedirektorina. Sõda Gruusia ja Venemaa vahel mõjutab mõistagi ka sealset äritegevust.

Enne Silmeti peadirektorina töötanud Tõnu Vetik (37) kutsuti kontserni tööle poole aasta eest. Nüüd jagab mees ennast Rakvere, Tbilisi ja Jerevani vahel, viimati käis ta Rakvere-kodus läinud nädalalõpul.

Palun tutvustage, millega teie firma täpsemalt tegeleb?

See kontsern, kus ma praegu töötan, kuulub kahasse ühele Venemaa ja ühele Gruusia ettevõtjale. Tegemist on kiiresti areneva metallikaevanduskontserniga. Grupil on praegu kullakaevandus Jakuutias, kullakaevandus Gruusias, suurim kullakaevandus Armeenias, peale selle veel töötav vasekaevandus ja molübdeenikaevandus ning mitu geoloogilise uuringu staadiumis deposiiti.

See grupp on välja kasvanud kullatööstusest ning laienenud baasmetallidele, sest praeguste kõrgete hindade juures on muutunud ka Nõukogude ajal ebarentaablite maavarade kaevandamine rentaabliks.

Mis meil tehakse, on see, et ostetakse litsentse kokku, tehakse geoloogilised uurimised ja hakatakse kaevandama, et toota ja müüa maavarade kontsentraati.

Praeguse sõja taustal on vägagi intrigeeriv, et teie kontsern kuulub kahasse Vene ja Gruusia ärimehele. Kuidas on sealne ärev olukord mõjutanud teie äri?

Ärimehed on üldiselt pragmaatilised, nad ei lase poliitikat äri pinnal suhetesse sisse. Teisest küljest on äri saanud ikkagi kannatada, sest kriisiolukorras külmutasid pangad riigi survel osaliselt arved, samuti on infrastruktuur saanud sõja käigus tõsiselt kannatada.

Poti sadam ei tööta ja kontsentraati sealt välja vedada ei saa. Saame seda teha Iraani kaudu, kuid see läheb kallimaks. Traditsiooniline, sissetöötatud logistika on saanud kõva löögi.

Näiteks meil buldooserid seisavad, sest ei ole diislit – lihtsalt ei saa kütust sisse vedada. Poti sadama kaudu varustati ju Gruusiat ja Armeeniat. Nüüd käib seegi läbi Iraani.

Ise olite neil ärevatel aegadel Jerevanis, kuidas sinna sõjakaja kostis?

Armeenia on rohkem Venemaa sõber. Seda olude sunnil, sest kui 1992. aastal oli Karabahhi sõda, siis Aserbaidžaan kutsus Türgi appi ja Armeenia kutsus Venemaa appi. Aga sel olid omad tingimused ja oma hind. Praegu soositakse Armeenias väga Vene ettevõtteid, Vene ärimehi ja Vene investeeringuid, selles mõttes on seal praegu väga palju Venemaa raha. Venemaal on üldse praegu palju maavarade raha ja see otsib ka väljundit, Kaukaasia pakub selleks võimaluse.

Aga mis puutub Jerevani, siis kuna Tbilisi lennujaam oli kinni, siis kasutati palju Jerevani lennujaama sõjapõgenike väljalennutamiseks. Väga paljud Gruusia perekonnad saatsid oma liikmeid Armeeniasse.

Millised suhted valitsevad tavaliste inimeste vahel?

Gruusia rahvas tahab olla vaba, nad ei vihka venelasi, kuid nad ei mõista, miks nad ei või elada nii, kuidas tahavad – vabana. Aga väga paljud grusiinlased, ja eriti armeenlased, käivad Venemaal tööl. Ollakse pool aastat ära ja teenitakse suuremat raha kui kohapeal, kus tööd vähe. Neile on Venemaa vajalik.

Milline on Armeenia ja Gruusia ärikliima?

Gruusias on Tbilisi juba suhteliselt euroopalik. Gruusias oli selline vabanemine, väliskapital hakkas sisse tulema. Ja niipea kui riiklikult loodud tingimused on globaalsele rahale soodsad, hakkab kõik arenema. Praeguste sündmuste tõttu tõmbub seal rahvusvaheline äri kõvasti tagasi. Ma arvan, et välisinvestorid kavandavad oma investeeringud ümber ja külmutavad oma projektid seal paariks aastaks.

Aga Armeenia on palju kinnisem, seal ei ole majandus liberaalne, võib-olla saab võrrelda meie majandusega 1990. aastatel.

Seal on palju bürokraatiat, pitser dokumendil on tähtis. Samas on seal palju korruptsiooni ja valitsevad omad mängureeglid, seadus on painutatav.

Inimene on iidsest ajast kulda otsinud. Kuidas tänapäeval kulda kaevandatakse?

Puuritakse mägedes kivimisse augud sisse, lõhatakse ja siis tekib kivimihunnik, kus on keskeltläbi neli kuni kümme grammi kulda tonni kohta. Edasi on erinevad meetodid, kuidas seda lahustatakse.

Üks on tsüaniidilahus, mis seob kulda ja toob selle vedelal kujul välja.

Aga on ka teisi meetodeid, sõltub keskkonnast ja kivimist. Protsess on suhteliselt lihtne, kuid mastaap on suur. Peab suure hulga maad ümber pöörama.

Palju on räägitud, et maavarad hakkavad otsa saama. See müstiline kuld ei ole küll eluliselt tähtis maavara, kuid siiski - kui kauaks seda jätkub?

Kuld on jah selline huvitav asi, et ta on nagu kokkuleppe valuutagarantii. 50-60 protsenti maailma kullast on ikkagi investeering ega oma tarbimisväärtust. Pannakse raha kulla alla ja seisab, kulda peetakse kindlamaks rahahoidmise allikaks kui panka või väärtpabereid.

Aga ma arvan, et otsa need maavarad niipea ei saa, ei kuld ega muud. Ütleme nii, et lihtsad projektid hakkavad otsa saama, kuid maakoore sees on veel piisavalt maavarasid, näiteks Armeenias on laavakiht ja seda, mis seal all leidub, ei tea keegi. Praegu otsitaksegi võimalusi, kuidas tulevikus sügavamale minna. Kindlasti teeb see protsessi keerulisemaks ja kallimaks.

Aarne Mäe

Viru asi, sinine härg ja säärane mulk

Hiljuti Karksi-Nuias Viljandimaa arvamusliidrite debatil osalenud president Toomas Hendrik Ilves näitas järjekordselt üles suurt poolehoidu koduse Mulgimaa vastu, olles samal ajal mõneti üleolev teiste Eesti piirkondade suhtes. Kodanikuna igati mõistetav, kuid riigipeake minu meelest kohatu suhtumine.

Näiteks rääkis president, kuidas ta mulgina aitas kaasa, et ajaloolist Mulgimaad tähistavad viidad tee äärde paika saaksid. Ilves märkis samas, et ka võrokad tahtnud oma ajaloolised piirid sel moel tähistada, aga asi jäänud esialgu katki ja võrokad tundvat nüüd mulkide pärast kadedust.

Tekib küsimus, kas Eesti president poleks võinud ka neile selles osas abi osutada, kui Viljandimaal tegi, on ju tegemist terve riigi esimese mehe, mitte Viljandi maavanemaga. Sestap ootaks välispoliitikas tugevalt presidendilt ka sisepoliitikas hoiakute muutmist.

Kui Ilveselt hilisema arutluse käigus küsiti umbes nõnda, kas Viljandi märgina tuntud pärimusmuusikafestival oma „karvaste ja sulelistega” on ikka parim kuvand Mulgimaale mainet looma, siis leidis president, et „igatahes parem, kui mingi sinine härg mäe otsas”.

Siin osutas riigipea halvustavalt ja ühemõtteliselt Rakvere tarvaskulptuurile, mis on saanud Lääne-Virumaa sümboliks ning mille kaudu peaks siia tulvama üha rohkem turiste, kes aitavad edeneda meie söögikohtadel, kauplustel, majutusasutustel ja teistel ettevõtjatel. Kui seesama pärimusmuusikafestival Viljandis toob ühe osa Eesti rahvast kokku kord aastas, püüab tarvas piltlikult öeldes inimesi aastaringselt. Kuid tegelikult on rumalus siinkohal selliseid asju üldse võrrelda.

Muidugi on lisaks pärimusmuusikafestivalile Viljandis kultuurikool, teater, kõiksugused õpitoad - kui ööklubis tuiavad jõmmid ja bensiinijaamas laiavad rullnokad välja arvata, kohtab vana puitarhitektuuri ümber sellist untsantsakate vaimu ja vaimsust päris palju. On ju Viljandit seesama president Ilves pakkunud suisa kõigi Eesti alternatiivinimeste tõmbekohaks ehk antipealinnaks, mis, tõsi küll, semiootiliselt kõlab õige halvasti, igatahes halvemini, kui sinine härg.

Ka Lääne-Virumaal on teater ja Balroscandal, on Tarvanpää ja Viru Säru, on rokifestival ja Arvo Pärt, kuid Viljandile sarnast vaimsust pole vist vastu panna. Ometi julges Rakvere end Tallinna ja Tartu kõrval pakkuda 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna kandidaadiks ja pani end sellega kõnelema.

Jah, Rakvere on pigem tuntud kaubanduskeskuste poolest, mille pindala koos juurdekerkivatega saab olema kahtlemata suurim ühe elaniku kohta ning siin pole kultuuriga mingit pistmist ja midagi virupärast on neis raske leida. Viljandis käies märkasin selgelt, et mitte ainult Ärma talu peremees Toomas Hendrik Ilves, vaid ka palju teisi toimekaid patrioote ajavad tõsiselt seda „mulgi asja”. Selgelt on hoomatav nende identiteedipüüd ja ühtehoidmistunne.

Põhjuste väljapakkumiseks pole vaja palju pead murda, sest asub ju Viljandimaa eemal piiri ääres omaette ja seal on selline identiteediotsing, et mitte öelda kapseldumine loogiline tulemus. See eemalolek loob head eeldused ühekuuluvustundeks, mida Lääne-Virumaal nii väga ei leia, sest meie ei suuda end õieti kuhugi lahterdada.

Mis on „Viru asi”? Rakvere viiner või tarvaskulptuur? Kumb meenub enne: kas Viru hotell ja Viru valge või Viru vanne ja Viru veri?

Kas tahame olla pelgalt ilmetu (mõni ütleb, et mõttetu) koht Tallinnat ja Peterburi ühendava kiirtee ääres? Õnneks siiski mitte, sest teame, et silmapaistmiseks poeme kas või nahast välja, meenutades esimese hooga meeldetulevaid sumo MM-i, meeste tantsupidu või punklaulupidu

Kui globaalsem olla, siis ega Viljandimaa ju nii kolkas asugi, piisab neil unustada Läti piir ja mulgid leiavad end ühtäkki suure metropoli Riia lähedalt. Rakvere jääb oma Tallinna-lähedusega üha rohkem aga Ida-Harjumaaks, sest ka Ida-Virumaaga pole meil omakorda selle piirkonna eripära tõttu midagi ühist.

Virulasena olen alati olnud tuline kodukoha patrioot. Ja tunnen muret. Sellest on juba lõpmatuseni räägitud, aga Tallinna-tõmme neelab meie ajud ja musklid. Eks ole märk seegi, et tänaseks on Rakvere linna elanike arv langenud alla maagilise 17 000 inimese piiri…

Muide, pärimusmuusika festivali korraldaja Ando Kiviberg andis selsamal debatil Karksi-Nuias mõista, et tema end küll mulgiks ei pea, sest elab Viljandis. Nimelt algab ajalooline Mulgimaa alles kilomeetreid lõunapool. Kivibergi ülestunnistus ajas tublid mulgi asja ajajad päris kihevile.

Aga Kiviberg ise on pärit Rakverest. Ja vaat, just see ongi Viru asi – olla virulane ja paista silma ükskõik, millega, ükskõik, millises maailma otsas. Isegi Viljandis.

PS

Mul on selgelt silme ees ajalehefoto mulgikuues presidendist, kes tikutoosietiketilt tuntud groteskse tegelasega Tallinn-Tartu maanteel tõtt vaatab. Ma ei julgeks seda Viljandisse kutsuvat plekist maitsetust isegi „sinise härjaga” võrrelda.

Sallivuse salli odüsseia

Nüüd, mil sallivuse sall on kenasti Strasbourgi viidud ja pidulikult Euroopa Liidu isadele üle antud, tunnevad paljud rockverlased huvi, mis sellest peenemat sorti näputööst edasi saab.

Sõitsime eurorahade eest kohale ning uurisime mikrofonide ja märkmikega asja lähemalt. Saime teada, et kaalumisel on õige mitu varianti.

Rockvere linnapea Andres Rokkar ütles küll, et Euroopa Parlamendi tähtsamad ninad lubasid sellele sallile sealsetes võimukoridorides sobiva koha leida, kuid arvata võib, et see kirev rõivaese satub ühel hetkel lihtsalt, kui järjekordne tülikas vidin suure eurokorpuse mõnda trepialusesse tolmu koguma. Sinna, kus ootavad ees juba erinevate tundmatute eurosaadikute kadunud ketsid, üksik kummik, kolm erinevat sõrmkinnast ja katkine NATO vihmavari.

Aga lootus säilib, et võib-olla ikka saame üle sellest häbist ja leiame kirjule sallile parema rakenduse.

Eurosaadik Toomas Kõigest On Savi leidis, et see sall tuleks praegusel säästuajal taaskasutusse panna, see tähendab, et lahti harutada ning lõngkeradeks uuesti kokku kerida. Kerad aga meie sotsiaalabi naistele tagasi saata, kus siis tehakse sellest miskit praktilist.

Teine saadik Andres Karand aga arvas, et selle salliga võiks korraldada jaanipäeva paiku Strasbourgis köieveo võistluse tuliste naabrite eestlaste ja lätlaste vahel. Samas kõlasid hääled, et see salliniru kipub venima ja lõpuks on virulased otsapidi juba Türil, kui lätlased pole ikka veel üle Reini jõe saanud.

Seega pole ka sel köievedamisel sügavat mõtet. Ja miks just lätlastega? Võib-olla peaks rebima mulkidega – nemad ei ütle millestki ära, mis ilma kätte tuleb. Või vedada hoopis soomlastega, neil on sooja salli rohkem vaja, kui mulkidel, ikkagi põhjapoolsem rahvas.

Veel räägitakse, et saadik Marianne Biko oleks selle aksessuaari meelsasti oma garderoobi lisanud, kuid kui see niigi pikk sall välja venib, siis pole see kuigi esteetiline vaatepilt. Pealegi ei paistaks Biko sealt kompsu seest enam välja ja jätaks üldse meie saadikust lohaka mulje. Aga ei tasu sugugi unustada, et tegemist on ikkagi meie esindusleediga Vanas Maailmas.

Katrin Seks leiab, et kuna sall kuulub Euroopa Parlamendis kõigile, siis pole see tegelikult kellegi oma ja nõnda valitseb reaalne oht, et hakkab juurduma meilegi vana tuttav mentaliteet: mõisa sall, las lohiseb.

Eks variante on veel. Kahjuks ei saanud kommentaare meie eurosaadikult Iiri Soviirilt, kes viibis parasjagu kusagil mujal naisliikumise asjus. Aga ta lubas naastes käia salli silmitsemas ja siis kirja teel teada anda, mida teha.

Kõige rohkem nägi rockverlaste salliga näguripäevi Mis Tunne On, kes ütles vaid niipalju, et selle salli pärast sai ta isegi hurjutada, et tassib sinna Strasbourgi igasugust rämpsu, et tehku nüüd sellega ise, mis tahab.

„Kolm päeva tassisin seda salli mööda Strasbourgi, kogu aeg jäin sellega trammiuste vahele kinni,” ütles ta. Kohvikus kästi sall ukse taha jätta ja lennukisse ei tahetud teda algul üldse lasta. „Laususin stjuardessile, et see on minu assistent, siis ta leebus, aga pidin sallile ikkagi pileti ostma,” lisas Mis Tunne On.

Järgmisel aastal on uute eurosaadikute valimised. Küllap tuleb sealtki hulk huvitavaid ideid, mida sallivuse salliga peale hakata.

Seniks vastupidavust kõigile!

Armastus on sõda

„„Armastus on sõda,” ütles Nietzhe,

„koos võitude ja kaotustega.””

Seda teatas mulle inimene,

keda armastasin.

„Armastus lõpeb alati vihkamisega,” täiendasin mina.

„Miks sa arvad, et oled targem kui Nietzhe?”

„Ma toetun oma kogemustele.”

Me läksime vihkamiseni riidu.

See sõda oli kaotatud.

Oled sina kaaluja

Lihameistrid kutsuvad üles tuld andma.

Päästeamet kutsub tuletegemisest hoiduma.

Üks põletab, teine kustutab.

Elus käib pidev võitlus.

Hea ja halva vahel.

(Kumb on kumb?)

Kõik peab püsima tasakaalus.

Kui keegi peaks küsima tikke,

oled sina kaaluja.

Sõbrad on alati

Sõbrad on alati olemas,

Ma mõtlen, et alati

siis, kui on vaja juua.

Kui on vaja abi,

siis sõpru on vähe.

Üks on haige ja teisel on terve

päev täis planeeritud.

Kas nad sõbrad ongi?

Ma mõtlen need,

kes appi tulevad.

Unes ilmuvad

Unes ilmuvad head mõtted.

Sellised read, mis väärivad Nobelit.

Unes ilmuvad loto võidunumbrid.

Ärgates on kõik ununenud.

Nobelistist ja miljonärist

saab hetkega

unine lihtsurelik.

Et peita hirmud

Miski pole enam tähtis

kliimasoojenemise,

energiakriisi,

näljahäda

ja prügiuputuse

kõrval.

Ometi inimesed muretsevad

tühiste asjade pärast.

Tehes need asjad tähtsaks.

Et peita hirmud

tegelikkuse ees.

------

Pilgud tõusevad

Pilgud tõusevad hommikuks,

elatustase langeb õhtuks.

Teise silmis näed sädet,

enda silmis lõket ei näe,

kuigi suits matab hinge.

Kõikjal valitseb suur tuleoht -

kujutad ühiskonnale riski,

istu kodus ja pane ennast põlema

Ontika pank

Ontika pank soovitab:

siis, kui raha on otsas,

siis, kui võlad on kaelas,

siis, kui miski ei aita,

siis, kui väljapääsu ei paista,

astuge meie juurest läbi,

astuge lahkelt edasi!

Meie juurde tulevad

isegi teiste pankade töötajad.

Suvel on eriti ilus.