Sallivuse salli odüsseia

Nüüd, mil sallivuse sall on kenasti Strasbourgi viidud ja pidulikult Euroopa Liidu isadele üle antud, tunnevad paljud rockverlased huvi, mis sellest peenemat sorti näputööst edasi saab.

Sõitsime eurorahade eest kohale ning uurisime mikrofonide ja märkmikega asja lähemalt. Saime teada, et kaalumisel on õige mitu varianti.

Rockvere linnapea Andres Rokkar ütles küll, et Euroopa Parlamendi tähtsamad ninad lubasid sellele sallile sealsetes võimukoridorides sobiva koha leida, kuid arvata võib, et see kirev rõivaese satub ühel hetkel lihtsalt, kui järjekordne tülikas vidin suure eurokorpuse mõnda trepialusesse tolmu koguma. Sinna, kus ootavad ees juba erinevate tundmatute eurosaadikute kadunud ketsid, üksik kummik, kolm erinevat sõrmkinnast ja katkine NATO vihmavari.

Aga lootus säilib, et võib-olla ikka saame üle sellest häbist ja leiame kirjule sallile parema rakenduse.

Eurosaadik Toomas Kõigest On Savi leidis, et see sall tuleks praegusel säästuajal taaskasutusse panna, see tähendab, et lahti harutada ning lõngkeradeks uuesti kokku kerida. Kerad aga meie sotsiaalabi naistele tagasi saata, kus siis tehakse sellest miskit praktilist.

Teine saadik Andres Karand aga arvas, et selle salliga võiks korraldada jaanipäeva paiku Strasbourgis köieveo võistluse tuliste naabrite eestlaste ja lätlaste vahel. Samas kõlasid hääled, et see salliniru kipub venima ja lõpuks on virulased otsapidi juba Türil, kui lätlased pole ikka veel üle Reini jõe saanud.

Seega pole ka sel köievedamisel sügavat mõtet. Ja miks just lätlastega? Võib-olla peaks rebima mulkidega – nemad ei ütle millestki ära, mis ilma kätte tuleb. Või vedada hoopis soomlastega, neil on sooja salli rohkem vaja, kui mulkidel, ikkagi põhjapoolsem rahvas.

Veel räägitakse, et saadik Marianne Biko oleks selle aksessuaari meelsasti oma garderoobi lisanud, kuid kui see niigi pikk sall välja venib, siis pole see kuigi esteetiline vaatepilt. Pealegi ei paistaks Biko sealt kompsu seest enam välja ja jätaks üldse meie saadikust lohaka mulje. Aga ei tasu sugugi unustada, et tegemist on ikkagi meie esindusleediga Vanas Maailmas.

Katrin Seks leiab, et kuna sall kuulub Euroopa Parlamendis kõigile, siis pole see tegelikult kellegi oma ja nõnda valitseb reaalne oht, et hakkab juurduma meilegi vana tuttav mentaliteet: mõisa sall, las lohiseb.

Eks variante on veel. Kahjuks ei saanud kommentaare meie eurosaadikult Iiri Soviirilt, kes viibis parasjagu kusagil mujal naisliikumise asjus. Aga ta lubas naastes käia salli silmitsemas ja siis kirja teel teada anda, mida teha.

Kõige rohkem nägi rockverlaste salliga näguripäevi Mis Tunne On, kes ütles vaid niipalju, et selle salli pärast sai ta isegi hurjutada, et tassib sinna Strasbourgi igasugust rämpsu, et tehku nüüd sellega ise, mis tahab.

„Kolm päeva tassisin seda salli mööda Strasbourgi, kogu aeg jäin sellega trammiuste vahele kinni,” ütles ta. Kohvikus kästi sall ukse taha jätta ja lennukisse ei tahetud teda algul üldse lasta. „Laususin stjuardessile, et see on minu assistent, siis ta leebus, aga pidin sallile ikkagi pileti ostma,” lisas Mis Tunne On.

Järgmisel aastal on uute eurosaadikute valimised. Küllap tuleb sealtki hulk huvitavaid ideid, mida sallivuse salliga peale hakata.

Seniks vastupidavust kõigile!