Presidendist on saanud äkitsi rahvamees

Austet Toomas Hendrik Ilves (õieti tema nõuandjad) on võtnud viimasel ajal kursi, et riigipea peab olema rahvale rohkem nähtav, et ülim aeg on murda presidendiproua Evelini varjust välja ja võita rahva süda. Tõepoolest, Ilves on kikilipsu eest heitnud ja sulandub rahva sekka rohkem kui kunagi varem.

Alles oli rõõm Postimehe esiküljel näha tuhakriisiaegset ülesvõtet bussireisist kodumaale. Hoolimata kurnavast sõidust, särasid fotolt, mis äratas ka maailma meedia tähelepanu, vastu presidendipaari ja tema lähimate kaasvõitlejate rõõmsad näod. Pole ime, et selle foto autoriks oli märgitud presidendi kantselei.

Seejärel võisime näha kadestamisväärselt heas vormis Ilvest Supilinna päevadel, kus ta viikingilaeva aerud kätte haaras ja mööda Emajõge sõudis. Kohe meenus ka tema suurveeaegne kannumatk Soomaal.

Täitsa nagu teine president - selline tore rahvamees -, meenutab juba Lennart Merit tema parematel päevadel.

Aga milleks niisugune vahva sõu? Loomulikult tuletab see meelde, et taamal terendavad juba presidendivalimised! Kuigi rahvas ei saa presidenti valida, on riigipea muhedam pool kindlasti meeltmööda ka valijameestele.

Kaugel, kuid siiski nii lähedal

Siin-seal räägitakse, et Eesti elu on nii väljakannatamatu, et eestimaalased lasevad kodumaalt jalga. Täna kirjutati lehes, et isegi kõigi (ja eriti peaministri) poolt armastatud Üllar Jörberg soovib Eestist ära kolida. Üldse võib kohata hulk artikleid, kus üks ja teine staar seletab, et ta lahkub Eestist (tavaliselt on nad küll mõne aja pärast tagasi).
Ja mingi uuring jälle näitas, et kui Eestis läheks madinaks, siis veerand rahvast põgeneks. Tegelikult see on üllatavalt vähe.
Mul ka mõni tuttav töötab Brüsselis, Kanadas või Soomes, aga siiski suhteliselt ajutiselt. Ja selle peale tuli mulle meelde üks vanatädi Laekvere vallast, kes pole oma pika elu jooksul koduvallast suurt välja saanud, Rakverest kaugemale küll mitte... Oma mehe võttis ta samast külast ja mattis ka sinna. Tallinnat on näinud ainult televiisorist.
Selle kõige üle isekeskis arutledes peatus mu pilk ühel aerofotol, mis ripub elutoa seinal. See pilt on tehtud Rakvere linna kohalt ja oma imestuseks märkasin, et kõik olulised paigad minu elus on mahtunud sellele ainsale pildile: seal on pildi servas aimatav minu sünnikodu, seal on fookuses mu praegune kodumaja, minu kunagine kool, minu toimetusehoone, minu esimene töökoht ehk Rakvere linnus, minu teater, kus ma tihti käin, minu kaubanduskeskus, kus ma sageli sisseoste teen ja isegi minu suure sõbra suur maja, kus me tavatseme maailma parandada.
Ometi olen ma palju rännanud, kindlasti vähem, kui Krister Kivi või Vahur Kersna, aga siiski küllalt palju - Tais ja Indias, Nepaalis ja Gruusias, Euroopas ja Aafrikas... Ja Eestis.
Aga oh kurja! Kõik need kauged paigad mahuvad mu pisikesele gloobusele selle aerofoto all.
Võta või jäta!