Viru asi, sinine härg ja säärane mulk
Hiljuti Karksi-Nuias Viljandimaa arvamusliidrite debatil osalenud president Toomas Hendrik Ilves näitas järjekordselt üles suurt poolehoidu koduse Mulgimaa vastu, olles samal ajal mõneti üleolev teiste Eesti piirkondade suhtes. Kodanikuna igati mõistetav, kuid riigipeake minu meelest kohatu suhtumine.
Näiteks rääkis president, kuidas ta mulgina aitas kaasa, et ajaloolist Mulgimaad tähistavad viidad tee äärde paika saaksid. Ilves märkis samas, et ka võrokad tahtnud oma ajaloolised piirid sel moel tähistada, aga asi jäänud esialgu katki ja võrokad tundvat nüüd mulkide pärast kadedust.
Tekib küsimus, kas Eesti president poleks võinud ka neile selles osas abi osutada, kui Viljandimaal tegi, on ju tegemist terve riigi esimese mehe, mitte Viljandi maavanemaga. Sestap ootaks välispoliitikas tugevalt presidendilt ka sisepoliitikas hoiakute muutmist.
Kui Ilveselt hilisema arutluse käigus küsiti umbes nõnda, kas Viljandi märgina tuntud pärimusmuusikafestival oma „karvaste ja sulelistega” on ikka parim kuvand Mulgimaale mainet looma, siis leidis president, et „igatahes parem, kui mingi sinine härg mäe otsas”.
Siin osutas riigipea halvustavalt ja ühemõtteliselt Rakvere tarvaskulptuurile, mis on saanud Lääne-Virumaa sümboliks ning mille kaudu peaks siia tulvama üha rohkem turiste, kes aitavad edeneda meie söögikohtadel, kauplustel, majutusasutustel ja teistel ettevõtjatel. Kui seesama pärimusmuusikafestival Viljandis toob ühe osa Eesti rahvast kokku kord aastas, püüab tarvas piltlikult öeldes inimesi aastaringselt. Kuid tegelikult on rumalus siinkohal selliseid asju üldse võrrelda.
Muidugi on lisaks pärimusmuusikafestivalile Viljandis kultuurikool, teater, kõiksugused õpitoad - kui ööklubis tuiavad jõmmid ja bensiinijaamas laiavad rullnokad välja arvata, kohtab vana puitarhitektuuri ümber sellist untsantsakate vaimu ja vaimsust päris palju. On ju Viljandit seesama president Ilves pakkunud suisa kõigi Eesti alternatiivinimeste tõmbekohaks ehk antipealinnaks, mis, tõsi küll, semiootiliselt kõlab õige halvasti, igatahes halvemini, kui sinine härg.
Ka Lääne-Virumaal on teater ja Balroscandal, on Tarvanpää ja Viru Säru, on rokifestival ja Arvo Pärt, kuid Viljandile sarnast vaimsust pole vist vastu panna. Ometi julges Rakvere end Tallinna ja Tartu kõrval pakkuda 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna kandidaadiks ja pani end sellega kõnelema.
Jah, Rakvere on pigem tuntud kaubanduskeskuste poolest, mille pindala koos juurdekerkivatega saab olema kahtlemata suurim ühe elaniku kohta ning siin pole kultuuriga mingit pistmist ja midagi virupärast on neis raske leida. Viljandis käies märkasin selgelt, et mitte ainult Ärma talu peremees Toomas Hendrik Ilves, vaid ka palju teisi toimekaid patrioote ajavad tõsiselt seda „mulgi asja”. Selgelt on hoomatav nende identiteedipüüd ja ühtehoidmistunne.
Põhjuste väljapakkumiseks pole vaja palju pead murda, sest asub ju Viljandimaa eemal piiri ääres omaette ja seal on selline identiteediotsing, et mitte öelda kapseldumine loogiline tulemus. See eemalolek loob head eeldused ühekuuluvustundeks, mida Lääne-Virumaal nii väga ei leia, sest meie ei suuda end õieti kuhugi lahterdada.
Mis on „Viru asi”? Rakvere viiner või tarvaskulptuur? Kumb meenub enne: kas Viru hotell ja Viru valge või Viru vanne ja Viru veri?
Kas tahame olla pelgalt ilmetu (mõni ütleb, et mõttetu) koht Tallinnat ja Peterburi ühendava kiirtee ääres? Õnneks siiski mitte, sest teame, et silmapaistmiseks poeme kas või nahast välja, meenutades esimese hooga meeldetulevaid sumo MM-i, meeste tantsupidu või punklaulupidu
Kui globaalsem olla, siis ega Viljandimaa ju nii kolkas asugi, piisab neil unustada Läti piir ja mulgid leiavad end ühtäkki suure metropoli Riia lähedalt. Rakvere jääb oma Tallinna-lähedusega üha rohkem aga Ida-Harjumaaks, sest ka Ida-Virumaaga pole meil omakorda selle piirkonna eripära tõttu midagi ühist.
Virulasena olen alati olnud tuline kodukoha patrioot. Ja tunnen muret. Sellest on juba lõpmatuseni räägitud, aga Tallinna-tõmme neelab meie ajud ja musklid. Eks ole märk seegi, et tänaseks on Rakvere linna elanike arv langenud alla maagilise 17 000 inimese piiri…
Muide, pärimusmuusika festivali korraldaja Ando Kiviberg andis selsamal debatil Karksi-Nuias mõista, et tema end küll mulgiks ei pea, sest elab Viljandis. Nimelt algab ajalooline Mulgimaa alles kilomeetreid lõunapool. Kivibergi ülestunnistus ajas tublid mulgi asja ajajad päris kihevile.
Aga Kiviberg ise on pärit Rakverest. Ja vaat, just see ongi Viru asi – olla virulane ja paista silma ükskõik, millega, ükskõik, millises maailma otsas. Isegi Viljandis.
PS
Mul on selgelt silme ees ajalehefoto mulgikuues presidendist, kes tikutoosietiketilt tuntud groteskse tegelasega Tallinn-Tartu maanteel tõtt vaatab. Ma ei julgeks seda Viljandisse kutsuvat plekist maitsetust isegi „sinise härjaga” võrrelda.
