Päikest!

August saab läbi, algab sügisekuu. Kas tõesti? Aga kuhu suvi jäi? Ilma mõttes.

Jube suvi on olnud. Juuli lõpus tuli nädalakese sooja rannailma, et akusid laadida. Ja kõik. Ülejäänud aja viskab aga vihma ja annab keskmiselt 15 kraadi sooja. Üsna masendav, kui vaadata asja halvast küljest. Küllap leidub ka häid külgi, aga hästi peab otsima.

Ent kust sa leiad, kui ilmaennustus lubab, et nädalavahetuse ilm tuleb pilvine ja jahe. Lubab veel, et järgmisel nädalal läheb ilm küll veidi soojemaks, aga soe saabub koos vihmasadudega. Jälle!

Oleme sellisse asjade käiguga harjunud, küllap leiame helgeid hetki, millega halba ilma kompenseerida. Aga põllumeest ei lohuta millegagi. Praegu on sadu viimase piiri peal või üle selle – viljasaak olevat hea, aga märjale põllule minna ei kannata, saaki kätte ei saa. Kui natuke veel sajab, on kõik pöördumatu. Selleks korraks. Seda ajal, mil ähvardab globaalne toiduaine kriis.

Sünoptikud teatavad, et idanaabri mail pesitseb madalrõhkkond, mis tõusvaid õhuvoolusid õhutab ega lase päikesel võimust võtta. Mõni ütleb, et idast pole kunagi midagi head tulnud.

Selle sügise hakul õhkab sealt kõledat külma. Aga see külm ei tule halladest ega miinuskraadidest, see on külma sõja hingus, mis Venemaa poolt ähvardab.

Jube suvi on olnud, kuumad sündmused Gruusias on maailmapilti tugevasti muutnud. Tegelikult ei tea keegi, mis on selle tagajärg. Maailm jaguneb leerideks Venemaa ja Hiina versus Euroopa ja USA. Kusagil on ka kolmandad riigid.

Jube suvi. Majandus jahtus ja külmaks läks maa. Inimesed koondatakse, palgad külmutatakse. Millega saabuval talvel ahju kütta?

Küllap saame hakkama. Alati oleme saanud. Elasime üle suve, elame ka talve…

Päikest meile kõigile!