Edgar Savisaarest ei saa Eestis keegi üle ega ümber. Piisab veteranpoliitikul vaid suu lahti teha, kui kõik väljaanded teda kohe tsiteerivad, piisab tal kuhugi ilmuda, kui kõik kanalid teda näitavad. Ja siis imestatakse, miks tema võim muudkui kasvab, miks tema populaarsus aina tõuseb.

Kui Savisaar hiljutisele korruptsiooniteemalisele konverentsile Eesti meediat tuli kritiseerima, jooksid kaameramehed tema peale tormi, nagu oleks saali ilmunud dalai-laama, tema kõne ilmus täismahus peaaegu kõikide väljaannete on-line'i enne, kui ta sai viimased sõnad öeldud. Teiste kõnelejate kohta ilmusid hiljem vaid lühiuudised. Kui sedagi.

Savisaar teab, et tema pilt ja tema jutt lähevad hästi kaubaks, ja ajakirjanikud teavad seda samuti. Nõnda elatakse teineteise embuses ja elatutaksegi üksteisest. Ja ajakirjandus ise toidab madu oma rinnal. Võiks ju üles kutsuda ignoreerima suurt sõnameistrit, kuid see ei läheks demokraatia põhimõtetega sugugi kokku. Vähem tähelepanu ei teeks siiski paha.

Nüüd on arenenud Savisaare ja meedia sõda (loe: teineteise upitamine) uude faasi. Samal ajal kui suurt osa meediafotosid haldav Scanpix nõudvat Savisaarelt tema blogis loata avaldatud pildi eest 18 000 krooni trahviraha, vastas Savisaar oma veebikus sellega, et tema kavatseb nõuda terve miljoni Eesti ajalehtedelt tema piltide avaldamise eest.

Kohe ilmus ka partei noortekogu pressiteade, mis kandis pealkirja "e-Savisaare juhtum lööb bloginduses korra majja!".

Aga äkki lööks keskerakond korra majja ka oma ajalehtedes. Näiteks lahmib demagoogiline partei väljaanne Rakvere Teataja kontrollimatult, ja võiks isegi öelda, et psühhopaatiliselt, ühe ja teise aadressil juba mitmendat numbrit järjest.

Kui aga küsida, kes selle materjali eest vastutab, lükkab lehe koostaja Eve Saar vastutuse keskerakonna kohaliku liidri Marek Leemetsa õlule ja see omakorda palub pöörduda partei peasekretäri Priit Toobali poole ...

Või kuidas sellele hiidparteile omane öelda oligi: mis te meiega norite, teised teevad ju ka niimoodi.