Räägivad ja vaikivad

Oli pingeline nädal, sest tuli korraldada arvamusliidrite lõuna. Ikka mõtled, et palju kohale tuleb ja palju tulemata jääb. Ja kas kõik läheb plaanipäraselt. Läkski hästi, isegi suurepäraselt, üle 70 inimese oli kohal ja neile näis meeldivat. Kuna sai ka süüa, siis nimetas üks teravmeelne külaline asja ärimeeste supiköögiks.
Aga inimestel on vaja suhtlemist. Heas ja halvas. Inimesed on ju sotsiaalsed olendid ja nende loomuses on suhelda kaaslastega. Suhelda saab mitut moodi - saab kakelda ja armastada, saab puhata ja tööd teha, saab arutleda ja vaielda, saab karjuda ja ... vaikida. Kunagi ütles Tõnis Mägi Võsul peetud Mikk Mikiveri mälestusteõhtul, et Mikk oli talle kunagi poetanud: "Sinuga, Tõnis, on hea koos vaikida."
Hiljuti käisin Viljandis Jaan Tätte kontserdil. Sellele eelnes väike koreograafiline etteaste Tätte jõudmisest Vilsandile. Pealkiri oli "Tulen homme". Siis oli nii, et Jaan läks mere äärde kala püüdma, et tuleb homme. Aga tegelikult ta ei püüdnud midagi, vaid vaikis, vaatas ja mõtles. Kolm päeva. Ja tagasi tulles oli ikka vait. Naine tal pärast pahandas, et mis ta kogu aeg vait on. Eks ole. Mõnele naisele ei meeldi, kui karjuda...
Tagasiteel astusin läbi Imavere kõrtsist, kus käsi ilge läbu, laulis PS Troika ja suheldi hiljem ilmselt ka rusikatega. Tuldud oli Tartust ja Läänemaalt, Viljandist ja Paidest. Nii rääkis turvamees. Koeru kõrtsis seevastu oli täielik vaikus, vaid kolm tüdrukut suhtlesid nurgalauas ja limpsisid kohvi. Seal polnud turvameest vaja.
Järgmisel päeval võttis käsi iseenesest riiulist Mati Undi vaimuka kirjatöö "Räägivad ja vaikivad".