Teinekord tahaks ka tsiteerida raamatuid, filme ja klassikuid. Kusagil seltskonnas või mujal. Aga miski ei jää meelde. Anekdootidest ma ei räägigi. Isegi see ei jää meelde, kus raamat pooleli jäi. Mõnikord vaatan laenutusest järjekordse DVD peaaegu lõpuni, kui meenub, et olen seda filmi juba näinud. Mõnikord ei meenu isegi pärast filmi lõppu.
Igatahes mälumängus ma enam ei käi. Kümme aastat käisin. Enam mitte.
Ületöötamine? Amneesia? Alzheimer? Igapäevane kohustus olla kollektiivne aju? See viimane kipub õige vastusevariant olema. Nõnda juba viimased kuus-seitse aastat. Muudkui mõtle välja, kirjuta üles ja tõmba maha. Ja siis otsast peale sama asi.
Väitlusel tuleb see kõige õigem lause pähe alles siis, kui kõik on ammu väideldud. Paras!
Tahad intelligentselt teha, mitte saelaudu saagida. Ei jõua!
Pealispindsus, rumalus ruulivad. Eesti meediamaastik on üks suur solgiauk, kus endalgi au hulpida.
Kas sellist...
Kirjuta igavalt, kuivalt, pugejalikult, turvaliselt - mitte kellegi silm ka ei pilgu, mitte kedagi ei huvitagi, siis on sul endal ka rahulik elu. Kirjuta teravalt, kriitiliselt, emotsionaalselt - siis kogud vaenlasi, sind kallatakse pasaga üle, aga sa oled pildil.
Paks nahk ei kasva peale, hing on haavatav ikka veel. Elad läbi ja põled... läbi?
Piisab vaid telefonikõnest ja pähekallatud kõnts tilgub veel mitu päeva maha. Aga ees ja käes on juba uued teemad, uued asjad. Ja mis selle eelmise taga oligi? Seda ju ei mäleta enam!
Praegu oli selline mõte, mitu viimast nädalat on olnud. Nüüd sai kirja ka.
Nädalavahetusel tegin metsas hagu. Füüsilist koormust, päike, parajalt lund, lõke, koer, lähedased inimesed askeldasid. Pärast oli hea tunne. Justkui oleks millegi kasulikuga hakkama saanud.