Virulasel on Kaukaasias käsi kullas
26.08.2008 Virumaa Teataja

Rakverlane Tõnu Vetik on viimased viis kuud töötanud Kaukaasias tegutsevas Vene-Gruusia ühisfirmas kullakaevanduse asedirektorina. Sõda Gruusia ja Venemaa vahel mõjutab mõistagi ka sealset äritegevust.

Enne Silmeti peadirektorina töötanud Tõnu Vetik (37) kutsuti kontserni tööle poole aasta eest. Nüüd jagab mees ennast Rakvere, Tbilisi ja Jerevani vahel, viimati käis ta Rakvere-kodus läinud nädalalõpul.

Palun tutvustage, millega teie firma täpsemalt tegeleb?

See kontsern, kus ma praegu töötan, kuulub kahasse ühele Venemaa ja ühele Gruusia ettevõtjale. Tegemist on kiiresti areneva metallikaevanduskontserniga. Grupil on praegu kullakaevandus Jakuutias, kullakaevandus Gruusias, suurim kullakaevandus Armeenias, peale selle veel töötav vasekaevandus ja molübdeenikaevandus ning mitu geoloogilise uuringu staadiumis deposiiti.

See grupp on välja kasvanud kullatööstusest ning laienenud baasmetallidele, sest praeguste kõrgete hindade juures on muutunud ka Nõukogude ajal ebarentaablite maavarade kaevandamine rentaabliks.

Mis meil tehakse, on see, et ostetakse litsentse kokku, tehakse geoloogilised uurimised ja hakatakse kaevandama, et toota ja müüa maavarade kontsentraati.

Praeguse sõja taustal on vägagi intrigeeriv, et teie kontsern kuulub kahasse Vene ja Gruusia ärimehele. Kuidas on sealne ärev olukord mõjutanud teie äri?

Ärimehed on üldiselt pragmaatilised, nad ei lase poliitikat äri pinnal suhetesse sisse. Teisest küljest on äri saanud ikkagi kannatada, sest kriisiolukorras külmutasid pangad riigi survel osaliselt arved, samuti on infrastruktuur saanud sõja käigus tõsiselt kannatada.

Poti sadam ei tööta ja kontsentraati sealt välja vedada ei saa. Saame seda teha Iraani kaudu, kuid see läheb kallimaks. Traditsiooniline, sissetöötatud logistika on saanud kõva löögi.

Näiteks meil buldooserid seisavad, sest ei ole diislit – lihtsalt ei saa kütust sisse vedada. Poti sadama kaudu varustati ju Gruusiat ja Armeeniat. Nüüd käib seegi läbi Iraani.

Ise olite neil ärevatel aegadel Jerevanis, kuidas sinna sõjakaja kostis?

Armeenia on rohkem Venemaa sõber. Seda olude sunnil, sest kui 1992. aastal oli Karabahhi sõda, siis Aserbaidžaan kutsus Türgi appi ja Armeenia kutsus Venemaa appi. Aga sel olid omad tingimused ja oma hind. Praegu soositakse Armeenias väga Vene ettevõtteid, Vene ärimehi ja Vene investeeringuid, selles mõttes on seal praegu väga palju Venemaa raha. Venemaal on üldse praegu palju maavarade raha ja see otsib ka väljundit, Kaukaasia pakub selleks võimaluse.

Aga mis puutub Jerevani, siis kuna Tbilisi lennujaam oli kinni, siis kasutati palju Jerevani lennujaama sõjapõgenike väljalennutamiseks. Väga paljud Gruusia perekonnad saatsid oma liikmeid Armeeniasse.

Millised suhted valitsevad tavaliste inimeste vahel?

Gruusia rahvas tahab olla vaba, nad ei vihka venelasi, kuid nad ei mõista, miks nad ei või elada nii, kuidas tahavad – vabana. Aga väga paljud grusiinlased, ja eriti armeenlased, käivad Venemaal tööl. Ollakse pool aastat ära ja teenitakse suuremat raha kui kohapeal, kus tööd vähe. Neile on Venemaa vajalik.

Milline on Armeenia ja Gruusia ärikliima?

Gruusias on Tbilisi juba suhteliselt euroopalik. Gruusias oli selline vabanemine, väliskapital hakkas sisse tulema. Ja niipea kui riiklikult loodud tingimused on globaalsele rahale soodsad, hakkab kõik arenema. Praeguste sündmuste tõttu tõmbub seal rahvusvaheline äri kõvasti tagasi. Ma arvan, et välisinvestorid kavandavad oma investeeringud ümber ja külmutavad oma projektid seal paariks aastaks.

Aga Armeenia on palju kinnisem, seal ei ole majandus liberaalne, võib-olla saab võrrelda meie majandusega 1990. aastatel.

Seal on palju bürokraatiat, pitser dokumendil on tähtis. Samas on seal palju korruptsiooni ja valitsevad omad mängureeglid, seadus on painutatav.

Inimene on iidsest ajast kulda otsinud. Kuidas tänapäeval kulda kaevandatakse?

Puuritakse mägedes kivimisse augud sisse, lõhatakse ja siis tekib kivimihunnik, kus on keskeltläbi neli kuni kümme grammi kulda tonni kohta. Edasi on erinevad meetodid, kuidas seda lahustatakse.

Üks on tsüaniidilahus, mis seob kulda ja toob selle vedelal kujul välja.

Aga on ka teisi meetodeid, sõltub keskkonnast ja kivimist. Protsess on suhteliselt lihtne, kuid mastaap on suur. Peab suure hulga maad ümber pöörama.

Palju on räägitud, et maavarad hakkavad otsa saama. See müstiline kuld ei ole küll eluliselt tähtis maavara, kuid siiski - kui kauaks seda jätkub?

Kuld on jah selline huvitav asi, et ta on nagu kokkuleppe valuutagarantii. 50-60 protsenti maailma kullast on ikkagi investeering ega oma tarbimisväärtust. Pannakse raha kulla alla ja seisab, kulda peetakse kindlamaks rahahoidmise allikaks kui panka või väärtpabereid.

Aga ma arvan, et otsa need maavarad niipea ei saa, ei kuld ega muud. Ütleme nii, et lihtsad projektid hakkavad otsa saama, kuid maakoore sees on veel piisavalt maavarasid, näiteks Armeenias on laavakiht ja seda, mis seal all leidub, ei tea keegi. Praegu otsitaksegi võimalusi, kuidas tulevikus sügavamale minna. Kindlasti teeb see protsessi keerulisemaks ja kallimaks.

Aarne Mäe