Head Uut Aastat!

Uus aasta tuli nii, nagu viimased kuus-seitse aastat on tulnud, kodus oma väikese pere keskel teleka taga ja söögilaua ees. Paar külalist, väike viski ja ilutulestik, mida selge ilmaga palju kenam vaadata oli, kui mullust, mis maksis poole rohkem. Nüüd siis kirjade järgi 100 000.
Jah, 2009 juba. Alles oli 1967 (sünd), siis 1975 (kooli minek), edasi 1986 (kooli lõpetamine), minu parimad aastad 1988 (laulev revolutsioon, vabadus ja loovus) ja 1994 (poja sünd, VTsse tööle asumine). Ja 2000, see maagiline aastatuhande vahetus.
Nüüd siis 2009. Eelmise lõpp võttis juba ammu tuju ära, sest kaks inimest tuli koondada - nagu oleks küüditanud neid või siis tuleriidale viinud. Edasi läheb veel hullemaks. Nagu öeldakse: oli raske aasta, kuid lohutuseks võib öelda, et läheb veel raskemaks.
Pärast koondmaist jõin end täis ja magasin väga hästi, kaks kuud polnud rahu saanud.
Viimase päeva hommikul oli tuju ära ja närvid läbi - äsjasoetatud aurusaun ei käivitunud enam ja keegi ei oska sellega midagi peale hakata. Loll saab kirikus ka peksa, kehtib minu kohta, kes selle asjanduse kusagilt nurga tagant ostsin. Aga lohutus jälle lähedal - üks sõber võttis pangalaenu ja ostis ATV ning seegi jooksis kinni. Ma pole ilmas viimane loll. Samas tekkis küsimus, kumb on parem, kas mittetöötav aurusaun või katkine ATV.
Uuel aastal tahan olla parem, tahan, et hinges valitseks tasakaal, et lähedastega on kõik OK ja saab edasi seda tööd teha, mida armastan. Tahan stabiilsust, kui see võimalik on. Palju asju tahan, aga kõike ei saa, midagi tuleb ka ise anda. Tahangi anda ka midagi. Küsitagu ainult.
1. jaan. 2009.